Vahetu emotsioon äsja vaadatud filmist, mis vajab ehk pikemat seedimist. Kaupo Kruusiaugu „Coaching tavalisele inimesele“ kõnetas mind eelkõige loona inimestest, kes otsivad oma elule uut suunda ja julgevad selleks abi küsida. Minu enda coaching’u-kogemus pani samal ajal küsima, millise pildi film sellest meetodist vaatajale jätab. Pealkirja suhtes tekkis kõhklusi, aga filmis ma ei pettunud. Mõtteainet jagub nii inimese muutumissoovi kui ka välisele abile pandud lootuste üle.
Kaupo Kruusiaugu „Coaching tavalisele inimesele“ on minu jaoks hea film inimeste soovist oma elus midagi muuta. Vaatasin huviga ega pettunud. Pealkirja üle jäin aga mõtlema.
Eksitav pealkiri on muidugi tugev hinnang. Ka selle üle, mis coaching õigupoolest on ja kus jooksevad selle piirid, on pikalt vaieldud. Mina ei pretendeeri siin viimase sõna ütlejaks. Olen läbinud aastase väga metoodilise coaching’u-koolituse ja aidanud sajakonnal inimesel juhtimisalastes küsimustes oma teed leida. See kogemus mõjutab paratamatult ka seda, mida ma ekraanil näen ja ootan.
Kaupo Kruusiaugu „Coaching tavalisele inimesele“ on minu jaoks hea film inimeste soovist oma elus midagi muuta. Vaatasin huviga ega pettunud. Pealkirja üle jäin aga mõtlema.
Minu arusaamas aitab coach inimesel ise oma mõtetes selgust saada, iseenda seest vastuseid leida ja nende põhjal tegutseda. Suund ja vastutus jäävad inimesele endale. Just sellist lähenemist tundsin filmis selgelt ära ehk ühel korral. Mujal nähtu tekitas minus küsimuse, kui erinevaid eneseotsingu ja abistamise viise me sama nimetuse alla mahutame.
Mõistagi ei pea dokumentaalfilm olema ühe meetodi õppevahend. Ometi kujundab pealkiri ootuse. Vaataja, kelle esimene kokkupuude coaching’uga on see film, võib võtta nähtut märksa üldisema pildina kogu valdkonnast. Siit tulebki minu kõhklus pealkirja suhtes.
Filmi enda väärtus on minu jaoks aga inimestes ja nende otsingutes.
Oma eluga võib harjuda ka siis, kui sellega päriselt rahul ei ole. Võib leppida, sest muutus tundub liiga keeruline või pole lihtsalt teada, kust alustada. Mõni ongi rahul. Mõni tegutseb teadlikult selle nimel, et elu oleks rohkem tema enda nägu. Ja mõni unistab pikalt, kuid ei jõua esimese sammuni. Või teeb esimese, ent jääb teise ja kolmanda tegemisega ikka ja jälle jänni.
Selles olukorras on mõistetav otsida tuge. Kedagi, kes aitaks mõtteid korrastada, julgustaks või märkaks võimalust seal, kus ise enam ei näe. Lootus, et kellegi abiga võiks muutus võimalikuks saada, on väga inimlik. Ka abi otsimine ise võib nõuda julgust. Ja meetodeid on tõesti seinast seina, nagu ka filmis näha.
Just sellest vaatenurgast film mind kõnetas. Inimese soov oma eluga midagi ette võtta väärib tõsiselt võtmist ka siis, kui tema eesmärk või valitud tee tundub kõrvalt vaadates võõras. Vaatajana ei pea ma iga meetodiga nõustuma, et mõista vajadust, mis inimese selleni viib.
Filmist jooksis minu jaoks läbi ka järjepidevuse teema. Kui lähed vaatama, pane tähele, kas märkad sama. See, kui järjepidevad me oma tegemistes suudame olla, ütleb meie kui inimeste kohta päris palju.
Minule jäi filmist küsimus, mida me väljastpoolt abi otsides tegelikult ootame. Kas tuge enda otsuste tegemiseks või lootust, et keegi oskab meile lõpuks öelda, kuidas elama peaks? See küsimus ulatub coaching’ust palju kaugemale.
„Tavalise inimese eneseotsingud“ kirjeldaks minu vaatamiskogemust täpsemalt. Kinoplakatil oleks see ilmselt kohmakam, aga sisult lähemal sellele, mida mina filmist kaasa võtsin.
Pealkirja üle võib vaielda. Film ise oli äge. Mina ei pettunud. Aga nii mõnigi coach võib end pärast filmi tunda nagu see ahv siin pildil. Ärge võtke isiklikult. Kuigi pihta sai üsna isiklik koht. Samas võin isiklikust kogemusest öelda, see on mööduv valu…😉
