MIS TE SEAL VALLAMAJAS ÕIGUPOOLEST TEETE?

Oma Facebooki lehel ja kodulehel räägin enamasti asjadest, mis on mulle hingelähedased. Inimestest, kohtumistest, kodukandi ettevõtmistest ja vahel mõnest mõttest, mis jääb justkui kummitama. Vallavalitsuse igapäevatööst kirjutan märksa vähem. Vallavalitsusel on omad ametlikud kanalid.

Minu senine kogemus oma lehtedel ütleb, et huvi selle vastu on tagasihoidlikum. Ja ma saan sellest aru. Pärast oma tööpäeva ei ole valla eelarvestrateegia tingimata esimene asi, mida õhtul lugemiseks valida. Ka minul on vahel teisi eelistusi…

Aga piisab sellest, kui koolibussiga on mingid jamad, vajalik abi ei jõua pereni või tee peal on lahtine killustik, muutuvadki valla tegemised vägagi isiklikuks. Siis tekibki küsimus: mis te seal vallamajas õigupoolest teete?

Proovin seda seekord natuke avada. Enda töö kaudu, sest sellest oskan kõige vahetumalt rääkida.

Vallavanemana juhin ametiasutust ja vallavalitsuse tööd. Nimi on neil sama, aga sisu erinev. Ühel pool on teenistujad ja osakonnad, teisel pool poliitilist vastutust kandev valitsus. Igapäevaselt tuleb nende kahe vahel hoida selget tööjaotust ja toimivat koostööd. Kandev roll on ka volikogul, mille tööd juhib volikogu esimees. Aga selles loos jään oma liistude juurde ja räägin vallavanema tööst.

Ametiasutuse juhtimine tähendab tööd osakonnajuhtide ja spetsialistidega, inimeste leidmist meeskonda, töökorralduse ülevaatamist ja keerulisemate küsimuste lahendamist. Kas meil on vajalikud oskused olemas? Kas inimene teab, mida temalt oodatakse? Kas töökoormus on jõukohane? Kus on midagi seisma jäänud ja mida selle liigutamiseks vaja on?

Kõike ei saa lahendada uue ametikoha loomisega. Samas ei saa ka lõputult olemasolevatele inimestele ülesandeid juurde panna ja loota, et küll nad kuidagi jõuavad. Ühel hetkel enam ei jõua. Siis on juhi ülesanne midagi ette võtta.

Olen nende kolme-nelja aastaga kohanud ka mõtteviisi, et las mõni oluline otsus jääb järgmisele valitsusele – las nemad pusivad… Ma ei pea seda õigeks. Nagu igas teises organisatsioonis, nii ka omavalitsuses läheb õigel ajal tegemata otsus hiljem kallimaks maksma. Maksame selle kinni kas rahas või inimeste tervise ja töövõime arvelt.

Inimeste ja meeskondade juhtimine on mulle nii töö kui ka hobi. Olen seda teinud suure osa oma elust ja huvi pole kuhugi kadunud. Mulle läheb korda, kuidas inimesed koos töötavad, kuidas sünnivad kokkulepped ja kas neist lõpuks ka midagi välja tuleb. Ikka ja jälle ka komistan, aga eksimise kartuses ei saa jätta tegutsemata. Tuleb õppida ja edasi minna. Nii arenen ise ja areneb ka organisatsioon. Muutused võivad olla kurnavad ning edasimineku kõrval tuleb leida aega ka hinge tõmmata. Selle tasakaalu leidmine on omaette töö. Aga see kõik on kuratlikult põnev!

Kui iga küsimus peab käima vallavanema laualt läbi, siis on töökorralduses ikka midagi täiesti mäda. Minu päev võib ju väga sisukas olla, aga mulle vahetult alluvad juhid ootavad samal ajal, millal mul nende jaoks aega tekib. Nende taga ootavad omakorda teised inimesed ja tegemist vajavad tööd. Sellest ei võida keegi. Ehk siis igal tasandil on omad õigused ja vastutus.

Valla juhtimine ulatub muidugi vallamajast palju kaugemale. Meil on koolid, lasteaiad, kultuuri-, spordi- ja hoolekandeasutused, raamatukogud ning teised hallatavad asutused. Igal neist on juht, meeskond, oma ülesanded ja vajadused. Nende taga omakorda lapsed, pered, eakad, treenijad, lugejad ja kõik teised, kelle jaoks need asutused töötavad.

Asutuse juht seisab oma asutuse eest. Nii peabki. Vallavanemana tuleb mul koos meeskonnaga vaadata, kuidas need vajadused kogu valla võimalustega kokku lähevad ja mahuvad. Vahel tuleb arutada, kas mõnda tööd saaks teha ühiselt või korraldada teisiti, et asutuse juht saaks rohkem oma põhitegevusele keskenduda. Need ei ole alati lihtsad vestlused. Harjumuspärane töökorraldus annab kindlust ja selle muutmine tekitab küsimusi.

Põhjalikumad arutelud seisavad uuel aastal ees. Siin on meil kõigil vaja avatud meelt ja valmisolekut ka oma seniseid arusaamu üle vaadata. Minul samuti. Lihtne see alati ei ole, aga „nii on kogu aeg olnud“ ei saa olla viimane sõna. Eks see ole mõtteviisi küsimus.

Lisaks on vallal AS Rapla Vesi ning koostöö erinevate sihtasutuste ja ühendustega. Ka seal tuleb tegeleda eesmärkide, teenuste, raha ja vastutusega, arvestades omaniku, nõukogu ja juhatuse erinevaid rolle.

Minu ülesannete hulka kuulub töö Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse aseesimehena ja liidu esindajana Raplamaa Haigla nõukogus. Kõiki meie inimeste jaoks olulisi küsimusi ei saa lahendada ühe valla piires. Tuleb teha koostööd naabrite, riigi ja teiste partneritega. Haigla puhul piirdun õnneks juhtimise küsimustega. Operatsiooniploki avamisel võin sõna võtta, operatsioonilauast aga hoian eemale. 😉

Vallavalitsuse poliitilise meeskonnaga tuleb aga kujundada seisukohad ja leppida kokku, kuidas edasi liigume. Abivallavanematelt ootan, et nad oma valdkonna teemasid koordineeriksid ja tooksid teemasid poliitilisele tasandile. Vajadusel tooksid vajalikud inimesed kokku, otsiksid lahendusi ja seisaksid selle eest, et kokkulepitu saaks tehtud. Kõike ei pea ise tegema, aga oma valdkonnas toimuvaga peab kursis olema.

Selle kõrval on koostöö volikogu, koalitsioonipartnerite ja oma valimisliiduga. Ka oma inimeste seas on erinevaid arvamusi. Tuleb kuulata, põhjendada, vahel oma seisukohta muuta ja vahel selle juurde jääda, kui argumentatsioon ei veena. Mõne küsimuse puhul jõuame kiiresti kokkuleppele, mõni võtab märksa rohkem aega.

Siin on mulle oluline üks põhimõte: poliitilised valikud peame ise läbi rääkima ja nende eest ka vastutama. Teenistuja peab saama teha oma tööd professionaalselt, ilma et ta peaks lahendama meie poliitilisi erimeelsusi. Kui ülesanne on edasi antud segaselt, ei saa pärast pahandada, et tulemus ei vastanud kellegi peas olnud ootusele.

Ja siis on kogukonnad. Kohtumised külades, arutelud ettevõtjatega, vestlused ürituste eestvedajate ja inimestega, kellel on tahtmist oma kodukohas midagi ära teha.

Need kohtumised annavad palju rohkem kui mõni paberile pandud ülevaade. Kohapeal saad aru, miks üks küsimus inimestele nii oluline on või mis on mõne pikalt kestnud vastasseisu taga. Vahel on vaja raha, vahel kokkulepet, vahel lihtsalt õiged inimesed omavahel rääkima saada.

Mulle meeldib kohtuda inimestega, kes ise midagi ette võtavad. Nendega on hea arutada, kuidas vald saab kaasa aidata ja mis tuleb neil endil ära teha. Kõigega ei saa aidata ja kõike ei saa lubada, aga ausalt rääkida saab küll.

Ka üritustel osalemine ja inimeste tänamine kuulub selle töö juurde. Pildile jääb tavaliselt käepigistus või kõne. Enne ja pärast seda jõuab rääkida mitme inimesega, kuulda mõnda muret või leppida kokku järgmise kohtumise. Ja vahel on lihtsalt hea koos oma kandi inimestega rõõmu tunda. Sedagi võiks rohkem olla.

Kõigi nende kohtumiste kõrval jõuavad vallavanemani ka üksikjuhtumid, millest on inimese jaoks kasvanud suur probleem.

Parkimiskoht. Koolitee. Hoone kasutamine. Vastuseta jäänud pöördumine. Inimene on kirjutanud, küsinud ja oodanud, aga tema jaoks ei ole asi lahendust saanud.

Siis tuleb süveneda. Vaadata kirjavahetust, rääkida teenistujaga, kuulata inimest ja vajadusel osapooled kokku kutsuda. Ei saa eeldada, et esimesena kuuldud versioon on kogu tõde. Samuti ei saa eeldada, et kui kiri on saadetud, on küsimus lahendatud. Vahel on kirjavahetus täies elujõus, aga lahendus ise juba ammu koomas.

Mõnikord oleme ise midagi tegemata jätnud. Mõnikord pole suutnud oma vastust arusaadavalt selgitada. Mõnikord tahab inimene lahendust, mida vald ei saa pakkuda. Ka siis tuleb see rahulikult välja öelda ja põhjendada.

Vallavanema poole pöördumine ei saa tähendada erireegleid. Küll aga tuleb vaadata, kas inimene on saanud sisulise vastuse ja kas tema küsimusega on päriselt tegeletud. Ja siin pole vahet, kas tegu on venna, sõbra või võhivõõraga. Reeglid ja õigus saada oma murele sisuline vastus peavad olema kõigile samad.

Kõige selle kõrval käib töö valla järgmiste aastate plaanidega. Seadus paneb omavalitsusele vastutuse hariduse, sotsiaalhoolekande, kultuuri, spordi, noorsootöö, teede, heakorra, jäätmete, veevarustuse, planeerimise ja kohaliku transpordi eest. Valmis tuleb olla ka kriisideks. Need ülesanded ei kao kuhugi ajal, kui meie mõne keerulise üksikjuhtumi või poliitilise kokkuleppega tegeleme.

Praegu on üks suuremaid küsimusi arengukava ja eelarvestrateegia muutmine. Septembris läbis eelnõu volikogus esimese lugemise. Meil tuleb leida võimalus katta igapäevased kulud ja samal ajal ka investeerida.

Kõik head mõtted korraga eelarvesse ei mahu. Iga edasilükatud töö taga on kellegi jaoks oluline vajadus. Aga iga uue maja või rajatise puhul tuleb mõelda, kust tulevad edaspidi vahendid selle ülalpidamiseks. Lindi läbilõikamisega kulud teatavasti ei lõpe. Alustanud oleme ka 2027 aasta eelarve kokku panemisega: vajadusi on mäekõrguselt üle võimalustega ja siin tuleb olla ka mitte kõige meeldivamas rollis…

Teine suur töö on üldplaneering. Oktoobris toimusid avalikud arutelud Raplas, Juurus, Kabalas ja Kaius. Oleme olnud ühinenud vald juba ligi kümme aastat, kuid lähtume endiselt nelja endise valla üldplaneeringutest, millest osa on enam kui kakskümmend aastat vana.

See mõjutab kodude ja ettevõtete rajamist, maakasutust ning kogu meie elukeskkonda. Maaomanikul on oma soov, naabril oma ootus ja kogukonnal laiem vaade. Need ei pruugi kokku langeda. Meie töö on erinevad huvid läbi kaaluda ja oma valikuid põhjendada.

Septembris sai vastu võetud ka sademevee kanalisatsiooni arendamise kava. Kuiva ilmaga ei pruugi see teema erilist huvi pakkuda. Kui vesi uputab kellegi kodu, siis on loomulikult huvi olemas. Kõigi tööde jaoks praegu raha ei ole, aga teemad tuleb lauale tuua ja teha ära nii palju kui võimalik. Laev tuleb liikuma saada!

Hariduse juures on omavahel seotud laste vajadused, töötajad, hooned ja transport. Lipa maja ja lasteaiarühma tulevik on üks näide. Ühe hoone kasutamise üle arutades tuleb samal ajal leida vastus, kus ja millistes tingimustes teenused jätkuvad. Lapsevanem vajab kindlust, töötaja toimivat töökeskkonda ja kogukond selgust. Eesmärgini jõudmiseks on erinevaid teid ning need tuleb läbi arutada.

Samal ajal peame vaatama, kuidas meie enda meeskond kogu selle tööga toime tuleb. Septembris otsustas volikogu luua täiendava laste heaolu spetsialisti ametikoha, sest seniste töötajate koormus oli liiga suur. Töös on ka üldosakonna töökorralduse muutmine, et vastutus ja ülesanded oleksid selgemalt jaotatud.

Heas töökeskkonnas on inimesel lihtsam teha head tööd. Kui ta teab oma ülesandeid, saab kolleegidele toetuda ja töökoormus on jõukohane, jagub tal rohkem tähelepanu ka sellele inimesele, kes tema poole pöördub. Vallavanemana on minu vastutus luua selleks võimalikult head eeldused.

Muidugi ei lähe kõik nii, nagu tahame. Asjad venivad, tekivad arusaamatused ja vahel teeme ka valesid otsuseid. Siis tuleb neid parandada. Ka minul tuleb peeglisse vaadata ja tunnistada, kui midagi saanuks paremini teha.

Ma näen iga päev, kui palju tööd tehakse, millest ei sünni ühtegi postitust. Lahendatud mure, läbi räägitud kokkulepe või õigel ajal märgatud vajadus ei pruugi jõuda avalikkuse ette. Selle inimese jaoks võib see olla päeva kõige tähtsam asi.

Küllap saan ka mina seda tööd rohkem lahti rääkida. Ei saa eeldada, et inimene otsib pärast õhtusööki Amphorast üles õige protokolli ja paneb ise tervikpildi kokku.

Kui volikogu võtab novembris vastu arengukava ja eelarvestrateegia muudatused, kirjutan lähemalt nende taga olevatest valikutest: kuhu tahame vallaga jõuda, mida saame endale lubada ja millises järjekorras edasi liigume.

Samuti tahan avada 2026. aasta struktuurimuudatuste ja meeskonnaliikmete liikumiste tausta. Miks ja kuidas need muutused toimusid, mida oleme neist õppinud ning mille poole meeskonnatöös liigume. Juhtimisotsuseid saab selgitada ka inimeste isiklikke asjaolusid avaldamata. Igal juhul on sellised muutused suur koormus ka organisatsioonile iseendale.

Oma lehel kirjutan ka edaspidi inimestest ja ettevõtmistest, mis mulle korda lähevad. Selle kõrval aeg-ajalt ka vallamaja argipäevast. Tööd ja teemasid, millest rääkida, jagub. Iseasi, kas keegi sinnamaani lugeda ka viitsib. Kui jõudsid siia, siis aitäh! Veelgi suurem tänu, kui annad märku kommentaari või ka emotsiooniga seda lugu jagaval FB postitusel. Siis tean, et keegi ikka tunneb huvi ja aeg läheb asja ette. 🙂

Lõpetuseks. Oma napi 54 eluaasta jooksul pole mul veel nii mitmekihilist tööd olnud. Olen juhtinud erinevaid meeskondi, aga siin saavad need kogemused iga päev korralikult proovile pandud. Küllap just seepärast ei ole veel tekkinud tunnet, et olen seda kõike juba näinud. Üks on aga kindel: meeskonnatöö on kõige alus!

Ja siis jõuab õhtu. Ta jõuab alati. Iga päev. See tohutu infohulk peas otsib seoseid, mõni pooleli jäänud vestlus tuleb uuesti meelde ja mõnele küsimusele hakkab vastus alles nüüd kuju võtma. Mõne asja unustasid edasi saata või öelda… Mõtled, kurat võtaks… Tööpäev on läbi, aga peas käib koosolek edasi. Mis see tööpäev üldse on? Mis on selle definitsioon… Aga tasapisi tuleb ka see seltskond peas laiali saata. Kodus on oma inimesed ja elu, mis vajab samuti kohalolekut. Ja sa märkad vaikust, sest juhtumisi pole kedagi, sest sa astusid tuppa…

P.S. Ja olgu veel kord öeldud: see on minu isiklik leht. Valla ametlik info on valla kanalites.