Ajavagu on teinud järjekordse ringi. Reformierakond tõi Hanno Pevkuri asemele Martin Heremi. Sama mehe, kelle toetatud kaitseväe juhataja kandidaat Veiko-Vello Palm 2024. aastal valituks ei osutunud. Herem tunneb kaitsevaldkonda läbi ja lõhki, kuid osa praegustest probleemidest ulatub ka tema enda ametiaega. Nüüd tuleb tal ministrina ka oma kunagisele tööle otsa vaadata.
Ajalugu ei kordu. See lihtsalt tuleb järgmise ringiga tagasi, natuke teises rollijaotuses. Või siis see Vestmani ja Piibelehe jutt…
Pevkur jäi oma haldusalas tekkinud kriisi lahendamisele alla ja lahkus. Ja taas ilmus keskmesse mõne aasta eest Eesti riigikaitse arendamise ümber tugevalt pildis olnud kolmik -Martin Herem, Kusti Salm ja Veiko-Vello Palm. Kõik kolmekesi, vähemalt korraks.
Vaatasin siis ühel hilisõhtul ETV „need saated“ järjepanu ära ja tunnistan, et kohati sain päris korraliku kõhutäie naerdagi. Aga hästi panid…
Salm ütles „Esimeses stuudios“ üsna otse oma tuntud muheda olekuga, mida ta eksministri tegevusest arvab. Palm on Palm – tema puhul pole vaja kunagi ridade vahelt lugeda. „Impulss“ oli oma nime vääriline.
Kuusele andis Herem aga talle omase otsekohesusega „tiivad“, nagu ühte tuntud toodet reklaamitakse. Ei, mitte sellele saatejuhile, ega sellele korvpalli-rallifännile, ikka kantslerile.
Üks asi, mis mulle nende kolme puhul meeldib, on otsekohesus. Ei mingit keerutamist. Oma seisukohad öeldakse välja nii, et pole vaja pärast mõistatada, mida tegelikult mõeldi. Nendega ei pea alati nõustuma, aga vähemalt on selge, mille eest keegi seisab.
Pevkuri esinemistes oli pinge tuntav. Kohati üleolev ja nähvav suhtlusstiil ei ole selle taseme ja kaliibriga poliitikule kohane. Aga olgem ausad, ega keegi meist ei tahaks sellise surve all olla. Palmi väljaöelduga olen peaaegu kõiges nõus. Tema poolt ütlemata jäetut ma ei kommenteeri.
Elu spiraal.
Ja kõige selle keskel on Reformierakond ise. Heremi tõi ministriks Pevkuri enda erakond, kelle varasemat soovitust uue kaitseväe juhataja osas „sõideti üle“ (õnneks). Seekord aga tuli arvestada tema personalialase tahtega.
Selles on omajagu poliitilist irooniatki. Aga jätame vanad pinged, solvumised ja võimalikud tagasitegemised kõrvale.
Herem tunneb süsteemi läbi ja lõhki: inimesi, võimearendust, kitsaskohti ning seda, kui kiiresti või aeglaselt üks suur organisatsioon muutuste sisseviimisel toimib.
Aega on tal sisuliselt pool aastat. Ministri tasandil naeruväärselt vähe. Seepärast saab määravaks, kas ta suudab püsida ministri rollis. Minister ei lähe ise põllule kartuleid võtma. Tema küsib, miks kartul veel maas on, kas tehnika töötab, millal traktor põllule läheb, millal saak müüdud saab ja raha laekub. Ja kui vastus ei veena, küsib uuesti. Resoluutsemalt.
Minister peab seadma eesmärgi, nõudma tähtaega ja kontrollima tulemust. Mitte ise Excelis ridu parandama või laos kaste lugema. Muudest teemadest rääkimata. Erinevad seosed ja seotused. Kas suudab seda hoida lahus, distantseeruda.
Sama oluline on minister-kantsler tandem. Kas Kuuse vabastamise viis kõigile meeldib, on omaette küsimus. Aga minister vajab enda kõrvale kantslerit, kellega koostöö peab toimima esimesest päevast. Eriti veel nii piiratud ajas.
Heremi senised otsused on meeldinud või mitte, aga nüüd on tal sootuks teistsugune vastutus. Kindralina sai ta süsteemi sees otsustada. Ministrina tuleb tal panna kogu süsteem tööle. Ja seejuures tegeleda ka probleemidega, mille juured ulatuvad tema enda kaitseväe juhataja aega.
Siit jõuamegi tagasi selle „geniaalse valiku“ juurde, mis on vähemalt sama riskantne, kui see räägitud 70 miljoni eurone, keerulistes oludes ja ajasurvel tehtud otsus.
Reformierakond tõi oma ministri asemele inimese, kes tunneb süsteemi seestpoolt ega pea kulutama kuid selle tundmaõppimisele. Kui Herem suudab lühikese ajaga töökorralduses sisulisi muutusi teha, on erakonnal võimalik näidata, et kriisile järgnesid lahendused. Aga sama süsteemitundmine võib avada ka küsimusi, millele vastamine senisele poliitilisele juhtimisele ei pruugi sugugi mugav olla. Heremil endalgi võib tulla vajadus oma varasemate otsuste eest vastutada. Kas ta on selleks valmis?
Nii võib Reformierakonna enda valik tuua kaasa nii lahendusi kui ka uusi ebamugavaid küsimusi. Milliseks nende vahekord kujuneb, näitab aeg. Ja seda aega on vähe. Pool aastat. Poliitika ja poliitikud. Bürokraatia. Riigikaitse.
No kuramus, selles ametis – just sellises olukorras eriti – läheb vaja mune. Ja Heremil on need olemas!
Kui Herem suudab selle lühikese ajaga panna aluse varade arvestuse ja vastutusahela kordategemisele, ilmneb selle töö tegelik mõju alles tunduvalt hiljem. Maja ehitamisel on lihtsam – hoone saab valmis, lint lõigatakse läbi ja tulemus on kõigile näha. Siin aga ei pruugi isegi hästi tehtud töö kohe avalikkusele silma paista.
Samas on nii lühike ametiaeg ka mugav kilp, mille taha saab peita oma tulemuslikkuse puudumist. Ja eks alles hiljem selgub, kas pandi alus tegelikele muutustele või jäi kõik üksnes heaks kavatsuseks.
Igatahes respekt sellise väljakutse vastu võtmise eest. Jõudu, härra kindral. Nüüd siis minister. Ärge minge ise kartuleid võtma.
