Järjejutt: Algus ja esimene sokk

Juulikuu, 1997. Otsus, mis sõpradele tundus pöörane – jätta ettevõtlus ja minna vabatahtlikuna ajateenistusse. Veel esmaspäeval töötasin firmas, kus minu sõna maksis. Kaks päeva hiljem olin „madalam kui muru“. Lähenev 25. sünnipäev ja üks 18-aastane „nolk“ rühmaülemana karjub mu peale, nagu ma oleksin mingi loll. Raske, väga raske oli end tagasi hoida. Olen harjunud oma arvamust avaldama, nüüd aga ei huvitanud see kedagi. Aga ma olen alati püüdnud mõista: kõigele on oma aeg. „Küll tuleb aega, mil pirrud taas kahel otsal löövad lõkendama…“

Ja mäletan, kui mõnus oli esimesel hommikul pooltundi enne äratust (pool kuus!) voodis lesida ja mõelda: pole enam neid töömuresid, kõik mõeldakse minu eest ära, märkimisväärset vastutustki pole. Vahel kulub ka see marjaks ära! Nagu Töö- ja Puhkelaager (kus käisin 80ndate alguses): töö – ajateenistuse kohustustest, puhkus –  ajule.

Aga see esimene saksa keele tund! Õpetaja: „Palun tutvustage end, rääkige perest ja tulevikuplaanidest. Saksa keeles.“ Mina ei osanud isegi kümneni lugeda. Mõne kuu pärast pidi Saksamaa tee ette võtma! Päeval keele tunnid Sõjakoolis, õhtul Miinisadama kasarmus õppimine. Ajaratas lähenes tihti südaööni, kui lõpuks pea padjale sain, hommikul kuuest jälle üles samale tuurile…

Siis ühel hetkel oligi aeg käes – Saksamaa. Kõik uus ja huvitav. Ja tunne, et kuule, tuupimisega saabki midagi ära teha! Kesk-Saksamaal, Naumburgis, kaks ja pool kuud keelekursust. Kui diplomi kätte sain, läksin õhtul välja, tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja mõtlesin: pole ammu nii rahul olnud.

Edasi allohvitseride kooli Põhja-Saksamaale. Seal väikelinnas Plön toodi mind maapeale tagasi. Dialektid panid kukalt kratsima. Esimestes tundides sain heal juhul veerandi jutust aru. Põhjuseks pigem võõrkeele aktiivse rolli eelnev puudumine. Kahe nädala pärast olid ukse ees esimesed eksamid! Õhtuti, kui sakslased magasid, pusisin mina konspektide kallal. Seal olid juba tavalisedki õppepäevad päris pikad: hommikul kell 04.45 äratus ja tihti kuni 22-ni välja.

Selle kooliga alustasid ligi 200 saksa noort ja 10 väliskadetti teed ohvitseri elukutsele. Meie lend sai nimeks Crew 7/98. Ka seal sai kõik eksamid tehtud ja keele dialektiga harjutudki. Ega meile puhkust antud, uus õppekoht purje-öppelaev “Gorch Fock” ootas meid.

Järgneb alapealkirjaga: “Tere tulemast, Gorch Fock – unistuste ja tormi vahel.”