Eessõna

Väljun ühel päeval meie Sadolini spordihoonest Raplas ja põrkan üle pika aja kokku sõbraga Röa külast. No kas paari nädalapärast siis Muhu ja Saaremaa väikeettevõtjaid külastama? Ivi Sark on taas gruppi kokku panemas, et kaugema kandi naabrite tegemisi kaema minna. Mul on olnud õnn paaril korral ennegi samalaadsetel sõitudel osaleda ja need on need, mis annavad uusi mõtteid ja rohkelt positiivset energiat. Seda nii enda kandi kui ka külastatavate ettevõtjate kaudu. 

Esimene peatus: Kuivastu mõis ja Viikide maailm

Praam ja mere õhk, toovad esile toredad mälestused mu mereväe aegadest… Ja kui jõuad mandrilt Muhku, siis tunned kuidas aeg liigub seal omas tempos. Kui keegi küsiks, kust algas Saaremaa mäss, siis võib kindlalt vastata: siit, Kuivastu mõisast. Aga meie lugu ei räägi mässust, vähemalt mitte sellest, mis püssirohu lõhnaga. Meie mäss on loominguline ja lõhnab pigem savi, tekstiili ja värske viinamarja järele.

Maria ja Urmas Viik on selle koha uue elu hing. Kunstnikud, kes maandusid sellesse paika 80-ndatel, peale suure Nõukogudemaa juhtide järjestikulist ennastsalgavat „teise ilma mineku“ võidukäiku. Vaadates kuhu täna on jõutud, siis seda saab kindlasti nimetada samuti sõnaga – võidukäik – aga hoopis teises ja toredamas võtmes.

Wunderkammer, nii kannab nime nende käsitöökoda. Ajalooliselt oli see 18. sajandi stiilis koht, kuhu koguti kõiksugu põnevaid asju, kuni isegi väärloodeteni välja. Neid seal nüüd enam ei ole (rahulolev muie sobib siia juurde), aga loomingulist kraami on kuhjaga. Tekstiil, puit, keraamika, veinikoda, vabagraafilised illustratsioonid, moedisain, see on nagu loominguline Disneyland.

Kuigi Wunderkammer on suur, ei mahu kogu see loominguline ragin sinna ära. Naaberhoones, mille 2020. aasta põleng justkui uuele algusele süüteo andis, on koguni 9 treppi ja tubade Pärnu Strand hotellist paralleeli tõmmates nägu „noorte looži“ rivi. Seal elavad kõrvuti elutoad, puidutöökoda, rätsepaala ja graafiline „trükikoda“. Nende loovusmajade justkui süles kohe õige suure kastani puu valvsa pilgu all Viikide elumaja.

Kõige krooniks seisab krundil veel merevaatega, puude varjus, ja viinamarjaväätidest läbipõimunud puhkekoda, tekitades tunde, nagu oleks sattunud Kreeka külakesse. Seda võiks nimetada lausa „vaimu tugevduse kojaks“. Ja kui loomeprotsess kipub liiga vaimseks, saab minna välikemmergu raamatukokku, sest miks mitte ühendada mõnus istumine ja hariv lugemine.

Puu otsas on onn. Jah, see pole turismiatraktsioon, vaid märk sellest, et Viikide peres on elu ja lapsi. Ja mitte vähe, koguni viis juba oma enda lastega, tänaseks täiskasvanud tütart: Tuuri Elo, Anna, Sohvi, Lota ja Ra. Just Ra loomingut nägime ka Muhu muuseumi kunstitallis. See pole lihtsalt näitus, see on põlvkondade dialoog.

Teine peatus: Liiva Loomekoondis Vana Vallamaja

Loomekoondis Vana Vallamaja ei ole lihtsalt ruum, vaid elav hingamine, kus käsitöö ja looming kohtuvad ajaga. Iga tikand, iga kudum ja iga vormitud ese räägib lugu pärandist, mida kantakse edasi uuel moel. See on koht, kus vanad mustrid põimuvad värskete ideedega ja kus iga külaline saab osa loomisrõõmust. Sellised paigad hoiavad kogukonna koos ja meenutavad, et ilu sünnib alati käte ja südame koostööst.

Vahepala: Seda sitta me küll ei söö

Kõik oli lühidalt ja selgelt öeldud!
Siinjuures tahan rõhutada, et müüja vestluse toon oli mustahuumorlik (mitte kuidagi isiklikult võtta!) ja muidugi muhukale mõnusas kohalikus kõnekeeles. Igatahes minu tuju tõusis kohe märgatavalt! Ja õigus ta on, meie maitsemeeled ongi erinevad!

Kolmas peatus: Liivi kohvik ja Muhu külade kogukond

Kõht andis märku, et aeg on peatuseks. Ja kus mujal, kui Liivi kohvikus! See suvi on siin Muhu küladel olnud võimalus tutvustada oma kultuuri ja maitset. Igal kolmapäeval on menüüs ühest külast pärinevat midagi uut ja põnevat ja nii põnevat, et kõik ei jõua kõigi suudeni. Kehtib vana tõde: kes ees, see mees.

Liivi kohvik asub Muhu keskväljakul, kus meiega ajab juttu energiast pakatav  kultuurijuht Kätli Saarkoppel.  Ta tutvustab muhulaste vabaaja tegevusi, siin mängitakse ja ikka mõeldakse ka (loe siit välja mandrimehe tögamist 😉 ). Sasku ja mälumäng on olnud Muhu auasi. Ja muusika muidugi. Pikalt oli male ja kabe Vello Kikerpalu vedada, aga igavest aega ei ole kellelegi antud. Vello on läinud puhkama sinna, kust keegi ei naase ning nüüd ollakse uue eestvedaja otsingul. Harjumus on ju visa, inimesed ootavad, et male ja kabe ei kaoks.

Kogukonna üritused on Muhu hing. Näiteks aastavahetus hallis oli kohal üle 500 inimese. Sisuliselt üks inimene ruutmeetril! Nii mõnedki olid tantsutunde võtnud, aga suuri tantsupoognaid teha ei saanud. Ometi oldi rõõmsad, sest rõõm ei mahu alati ainult sammudesse, see mahub ka naeru ja ühisesse keskustellu.

Neljas peatus: Laimjala bussipeatus ja Mari raudne tahe

Laimjala bussipeatus riivas juba pikalt Mari Viiki silma. Oodata millal valitsejad ise midagi ette võtavad, läheb enne jumala päike looja, kui… No aru saada ka, kohalik märkab ja teab, mis kodukandis vaja nüüd ja kohe ära teha.“ Mari elu moto – mis siin viriseda, tuleb asi ikka ise ära teha! –  pani teda projekti kirjutama ja hakkas tegijat otsima. Ainult et… keegi ei julgenud tulla. Mari on otsekohene ja täpne ja pani selgelt paika, milline see peatus kohe kindlasti mitte olla ei tohi. Täpselt tuleb tabada loopealsete liikide tõepärast lummust. Laimjala kadakatest tulvil pinnase ühel ruutmeetril on lausa 49 erinevat liiki, millest bussipeatuse siseseintele sai valik tehtud. 

Aeg läks, rahastuse lõpptähtaeg hakkas lähenema ja siis – kus häda kõige suurem… – loob elu juhuseid. Mari kõndis elutoast kööki ja samal ajal jooksis Ringvaates intervjuu kunstnike Helena Anni ja Vahur Agaraga. Üks kõne, ilma eelneva range jututa ja nad olidki kohal. Küsimuse peale, miks siis neile ranged algtingimused ette lugemata jäi tuli vastuseks: Intervjuu tekitas usaldust, nemad teavad, milline peab olema tulem. Nad tulid vaatamata oma kiirele ajale ja tegid töö valmis kahe ööpäevaga! 5. juulil 2021 sai Laimjala bussipeatus ilme, mida tullakse vaatama ka kaugemalt. Tulemus on tõesti lummav ja sealkandis viibides igati väikestki uudistamise peatust väärt!

Bussipeatus saab vastavalt Laimjas toimuvale veelgi erilisema ilme. Nagu jõulude ajal eriline kuusk või piparkookidest inimsuured vestluskaaslasteks Debora Vaarandi, Johannes Aaviku ja Laimjas päriselt elava Johanna. 

Viies peatus: Sõrve ja Ammuker ehk pärimus elab!

Meie esimese päeva ringkäigu lõpetab Sõrve poolsaare „stardijoonel“ asuv SÖRVESPA. See pole lihtsalt peatus, see on puhkus hingele. Õhtusöök paitas maitsemeeli ja külla palutud Ammukeri ansambel paitas vaimu. Seda nii laulu, tantsu kui ka Sõrve pärimuskultuuri arengu tutvustusega. Mari Lepik ja tema seitsmeliikmeline punt tõid pärimusmuusika keset tänapäeva. Ja mitte ainult, nad tõid meid ka tantsu. Sest tunnetust ei saa ainult kuulata, seda peab ka läbi elama.

Mari räägib lugusid nii Saaremaast kui Sõrust. Tema ja ta „bändi“ liikmed meenutavad selle taas äratamise kulgu ikka Mari enda tütre sünni aega arvestades. Kõrvuti laulude ja vestlustega saime teada, mis on „rahamuda“, kuidas kruusale pandi meremuda (adrust veelgi võimsam väetis) peale ja õ-täht „seitsmest näost“ Saaremaal. Ja kui jutuks tuli eitamine, siis läks asi nii põhjalikuks, et „ei“ sai terve rea sünonüüme. Kui ikka ühekordsest „ei“ ütlemisest aru ei saa, siis võib asi minna väga otsekoheseks: ei pole mitte ühti… Ning sellega ei pruugi veel asi lõppeda… Lõpuks võid vastu saada ka rida küsimusi: mih? mõh? mäh?

Et see kõik ei kaoks, on nad oma muusika salvestanud plaadile, mis on ilusti laulusõnasid seletava miniraamatukese taskusse poetatud. Kui ikka huvi selle toreda muheda murde vastu suurem, siis nendest sõrulaste entusjastide poolt on kokku pandud ka sõrukeelne aabits. Üheksa aastat tegutsemist, millest seitse aastat lugude kokku toomist ja nüüdseks see ilmunud ongi. Pärimusmuusika pole siin vaid ajalugu, see on elav ja liikuv, täpselt nagu inimesed, kes seda edasi kannavad.

Lõppsõna esimesele reisipäevale

Viis peatust, viis eri nägu, aga üks joon ühendab neid kõiki: inimesed, kes ei oota, et keegi teine teeks, vaid nad teevad ise! Olgu see Kuivastu mõisa loominguline mäss, Liivi kohviku kultuurinädalad või Laimja bussipeatus, mis sai maailmakuulsaks. See kõik on märk sellest, et need kogukonnad on tugevad, sest nad ise usuvad endasse ja nendesse usuvad ka teised.

Reis jätkub uuel päeval, järsku tuleb loole järgki…