Muhu–Saaremaa reisi teine päev

Eelmise nädala laupäev. Värske emotsioon oli tol hetkel täis muljeid, mis olid ehk liigagi ülesse köetud. Nüüd, tagantjärgi on sees taastunud tasakaal ja sellega mõnus meenutustele orjenteeritud rahu – justkui oleks see päev saanud settida ja saavutanud sügavama mõõtme.

Sõrve tuletorn ja külastuskeskus

Hommikusöök söödud ja jätkubki Raplamaa Partnerluskogu “Leader-kogukonna juhitud kohalik areng” ringreis Muhu ja Saaremaal.Selle eesmärgiks oli tugevdada väikeettevõtjate ja käsitööliste koostöösidemeid ja vahetada kogemusi. Meie bussijuht Urmas “pakkis” hommikul poole kümne paiku seltskonna bussi ja esimene sihtkoht oli Sõrve tipp. Seal kössitab võimas 52 meetri kõrgune tuletorn, millele 2018. aastal anti uus kuub ja mis on tänini üks Saaremaa sümboleid. Trepi astmeid on 248! Ronimine võtab võhmale, aga tipus avaneb tasu, mille eest poleks ükski samm liiga raske (vaata ka pilte jutu lõpuosas). Vaade merele ja taevale, tuul näos ja päike üle vee – seal kaovad mured, inimene saab hetkeks osa millestki suuremast.

Tuletorni kõrval on ka Sõrve külastuskeskus, mis räägib nii torni ajaloost kui ka poolsaare loodusest ja merest. Seal saab heita pilgu vanadele kaartidele, dokumentidele, fotodele ja makettidele. Mõista, miks just see paik oli sajandeid nii tähtis meresõitjatele. Lisaks on väljapanekuid lindudest, rannikumetsadest ja kalurikultuurist. See on koht, mis seob kõrguse ja vaate ajalooga ning annab kogu kogemusele sügavama tausta.

Carl Oswald Bulla muuseum

Järgmine peatus viis meid ajas tagasi – Carl Oswald Bulla majamuuseumisse Sõrve poolsaarele, Iide külla. Just siia oma ehitatud majja tuli Vene impeeriumi üks tuntumaid ametlikke fotograafe elama oma elu viimastel aastatel. Muuseum avati 2017. aastal ja sealsetes tubades on väljas tema fotopärand: Peterburi tänavad ja keisririigi pidulikkus, aga ka Saaremaa maastikud, taluelu ja kohalike inimeste argised hetked.

Need pildid ei ole lihtsalt fotod, vaid ajastupildid – pilgud, mille kaudu on võimalik elada läbi nii hiilgehetki kui lihtsat igapäeva. Bulla ei olnud ainult suurmees, vaid ka inimene, kes väärtustas oma kodupaika ja inimesi selle ümber. Muuseumis on see tunne tajutav – vaadates mustvalgeid kaadreid, jääb mulje, et astud korraga kahe maailma vahele: keiserlikku suurlinna ja Saaremaa väikesesse külla. See on ühtaegu kultuurilugu ja inimlikkus, mis ei lase unustada, et ajalugu sünnib alati inimeste pilkude ja lugude kaudu.

Torgu Kuningriik

Tui koduresto

Päeva kõige isiklikum lugu jutustati Tui kodurestos. Pereettevõte, mis kasvas välja julgusest riskida ja soovist kodukanti tagasi tulla. Seal kuulsime, kuidas noorperemees perega müüs kogu oma maisevara linnas, isa heakskiidul metsa ja ikka selleks, et restoran üldse saaks sündida.

Tänavune on juba 5.hooaeg ja hooaja kuu külastatavus on jõudnud 4000 külastajani! Selle saavutamine tuleb ikka väga tugeva tööga. Kogu aeg on kasvu mõte! Igal aastal tuleb välja mõelda midagi uut ja põnevat. “Samas konkurendid on teretulnud, sest see toob ka rohkem inimesi, meie tordat kodukanti uudistama,” ütleb rõõmsalt leti tagant koduresto peremees. Tööd jagub sellises mahus, et “linnas käimise päevad” on muutunud tähtsateks päevadeks, mil´ pannakse uhkemad riidedki selga.

Selle koha tekkel oli oluline roll ka kogukonnal, sest “uus elu” selles majas sai alguse kogukonna algatuse toel, kui loodi kogukonna kooskäimise koht. Nüüdseks on nad kolinud endisesse Torgu koolimajja, kus asub ka Saaremaa vallavalitsuse Torgu teenuskeskus ja raamatukogu.

Toitlustuse kõrval peab isa poodi ja õuealale on tehtud mitmeid toredaid atrakstioone, kus lastel lõbu laialt ja miks ka mitte lastevanematel. Samas lipsab peremehe huultelt ka tõdemus, et riik väikeettevõtjaid ei soosi. Kahjuks on see olnud läbiv tõdemus nii meie enda ettevõtjate kui ka analoogsetel teistel külastustel.

Torgu kogukonnaaed

Torgu kandis, vanas koolihoone õuel, kus lastele koolitarkust enam ei jagata, ärkas 2021. aastal mõte: “mis siis, kui midagi suuremat luua?” Nii algaski muudatus kõigepealt suure tugeva kuuseheki ja võsa lõikamisega. esimese külvina läks mulda sinise kartuli mugulad, mida siis sügisel pakuti laiemale kogukonnale sinise kartulipudruna. See lihtne žest pani inimesi kuulama ja kaasa mõtlema – kas võiks olla õppeaed, kus kasvatatakse, õpitakse ja kohtutakse.

Vanemad inimesed jagasid oma teadmisi aiakultuurist: mis on toiminud, mis mitte.Talgud ja ühised tegevused on olnud aia hing. Kevadeti valmistatakse peenraid.

Kõige suurem väljakutse on rohimine. Kui kõike muud saab planeerida – seminaride ja istutustega arvestada, – siis rohi kasvamiseks ei küsi luba! See kasvab siis, kui ise tahab. Eriti hästi sooja vihma toel. No ja mis seal salata. Vahel tekib permakultuurist aed justkui iseenesest, sest lihtsalt muude toimingute juures on kogukonnaaed ka vaid mõneks hetkeks ka “ununenud”. Kõige kiiremal ajal aastas on rohimisest saanudki töölaine, mis kordab end taas ja taas.

Nii ongi Torgu kooliõue kogukonnaaed kasvanud ideest, mis oli alguses pigem sümboolne – sinise kartuliga kartulipõld, – mis on aga kasvanud kohaks, kus elu, teadmised ja kogukond saab kokku.

Kuressaare kesklinna piknik

Õhtu langes Kuressaarele nagu pikk suvepäeva järelmaik. Kesklinn oli kaetud 498 lauaga. Kõik reas, kõik täis elu ja suminat. See pole lihtsalt üritus, vaid linn koos inimesi kutsumas tänavale istuma, rääkima, naerma. Kuressaare linnapiknik on saanud aastatega traditsiooniks, kus Lossi tänav ja süda täituvad laudade, pinkide ja kohalolijatega. Mõelda vaid, kõik sai alguse vaid viiekümnest lauast!

Seal oli muusikat ja möllu! Igast lauast kostus jutukaja, vahel vendade-õdede, vahel lähimate tuttavate poolt. Toredad taaskohtumised: mereväelasest ekskolleeg, lausa päris pikka aega lähedane meeskonnaliige, kellega oleme aastatega muutunud “kaelast ülesse poole” nagu kaksikutek. Eriti kui ka mina oma pealaele juustest puhkust annan… 🙂 Ja tema naispere, kes ürituse korraldamisse südamest panustavad. Muidugi on provva rakendanud ka pereisa korralikult tööle. Perepapa, sõbralik ja väsinud ta oligi. Lubades endale peale laudade korda seadmist korraks „admirali uinakut“, sest õhtul tuli need 498 lauamajandust taas kokku korjata. Piknikul olid nad aga kohal omaenda töövilja koos kogu selle rahvamassiga naeratades nautimas. Ei lasknud nad end häirida sellest, et viimaseid “lauajuppe” korjatakse nagunii kokku alles kaugelt üle südaöö.

Majade fassaadid ja tänavad olid justkui lavastus – valguslampide sära, laualaudade reas aina pikemad read, valged lauakatted, isegi lillevaaside ja no milliste söögiaroomidega! Inimesed kõndisid: ühest otsast teise, sõpradega, lastega, vanemad ja nooremad – jalad väsisid, aga süda jäi rõõmsaks. Kiirkõnniga mööda laudaderida kõndides sain neli ja pool minutit! See tundus nagu “kanuutamine kevadisel suurveel”, kus mõlemal pool looduse erinevad vormid. Nii ka nüüd looduse erinevad vormid inimeste näol, oma erinevate välisvormide ja seest tuleva iseloomuga, voolates läbi südalinna, põimides endaga kaasa erinevaid hääli, lõhnu ja valgust.

See piknik ei ole ainult söök, vaid suur kogukond – inimesed, kes tahavad olla osa millegi suuremast, osa linnast, mis pole ainult kodu, vaid elav ruum, kus saab jagada mõtteid, jutustada lugusid, seltsida. No ütlemata ÄGE kogemus!

Päeva lõpp

Nii sai ühest päevast lugu, kus kord ronisime torni ja vaatasime maailma ülalt, kord sukeldusime ajalukku, kord naersime kuningriigis, kord kuulasime pereettevõtte julgust ja kord “panime käed mulda” kogukonnaaias ning pika päeva tõmbas kokku piiiiik-piiiik laud elurõõmsate igast kandist kokku tulnud rahvaga! Päeva sees oli kõike: tuult, valgust, ajalugu, nalja ja tööd.

Tagantjärele on tunne rahulik ja sügav. Saaremaa ei näidanud meile selle pika päeva jooksul end ainult ilusa paigana, vaid kui elav maa, kus igaüks loob midagi uut. Ja kui siia kunagi sarnase eesmärgiga tagasi tulla, siis kindlasti on veel küllaga midagi uut ja põnevat ootamas.

Aga enne veel kui praam meid koju viib on ees veel kolmaski päev, küll aga võtab buss siis selle päeva hommikul suuna juba sadama poole.

Järgneb…