Head gümnasistid, täna seisan ma teie ees kahes rollis: vallavanemana ja veerandsada aastat teenistuses olnud reservväelasena. See mereväe vorm ei ole täna lihtsalt riietus. See on meeldetuletus, et vaba Eesti ei ole iseenesestmõistetav. 

Mina aga ei usu, et te olete passiivsed. 
Mina usun, et te ei näe piisavalt põhjust kaasa rääkimiseks. 

Kui kaks korda on noortevolikogu valimised läbi kukkunud vähese huvi tõttu, siis see ei tähenda, et teil – noortel – puudub oma arvamus. See võib tähendada, et see vorm on lihtsalt ajale jalgu jäänud. See viis, kuidas osalust kaasarääkimiseks pakutakse, teid enam ei kõneta. Samas kõrvale jäämise põhjuseks ei tohiks olla kaasamise vorm. Head noored, küsimus on selles, kas te tahategi, et asjad teie ümber kujuneksid ilma teie arvamuseta! 

Lähipäevil tähistame Eesti Vabariigi aastapäeva. 108 aastat tagasi oli olukord kordades keerulisem kui praegu. See oli segane, ohtlik ja ebakindel aeg. Ja ometi ajasid meie esivanemad selja sirgu ja kuulutasid välja 24. veebruaril 1918 meie oma riigi – Eesti Vabariigi. 

See ei tulnud vaid kokkuleppest paberil. Seda otsust tuli kaitsta. Ja selle kaitsmise eest ei seisnud ainult hallipäised. Seal olid ka koolipoisid, üliõpilased, teie ealised noored! Paljud neist katkestasid õpingud, sest nad tundsid, et riik ei sünni kellegi teise vastutusel. 

Nad ei oodanud ideaalset süsteemi. 
Nad ei oodanud, et keegi neid eraldi kutsuks.
Nad läksid ise.

Täna ei oota keegi teilt relva haaramist. 
Aga ootus on sama: vastutuse võtmist. 

Kui noortevolikogu mudel ei tööta, siis ärge leppige sellega. Küsige endilt: “Kuidas meie tahaksime kaasa rääkida?” 

Kas see võiks olla omaalgatuslik arutelusari? 
Kas see võiks olla konkreetne projekt kooli või valla jaoks? 
Kas see võiks olla noorte enda loodud platvorm, kus otsuseid ette valmistatakse ja seejärel ametlikule tasandile viiakse? 

Algatus ei pea algama määrusest. 
Algatus algab kolmest sõbrast ja ühest ideest. 

Ja ma ütlen teile ausalt – see kogemus on hindamatu. Kui te julgete korraldada ühe arutelu, kirjutada ühe ettepaneku, minna ühe mõttega vallavalitsusse või kooli juhtkonna juurde, siis te õpite rohkem kui mistahes õpikust: 
– kuidas oma mõtet selgelt väljendada, 
– kuidas eriarvamustega toime tulla, 
– kuidas ideest saab otsus. 

See on kapital, mida keegi teilt ära võta ei saa. Uskuge mind, ma tean, millest ma räägin! 

Eesti järgmised 108 aastat ei kujune iseenesest. Need kujunevad nende järgi, kes otsustavad, et “mina olen kohal”. Mitte ainult Instagramis või kommentaariumis, vaid päriselt kohal: arutelus, otsustes, vastutuses. 

Teie põlvkonnal on üks suur eelis: te ei pea alustama nullist. Teil on toimiv riik, turvaline keskkond ja haridus. See annab luksuse valida, kuidas panustada. 

Küsimus ei ole, kas te suudate. 
Küsimus on, kas te tahate. 

Kui 108 aastat tagasi julgesid noored seista selle eest, et Eesti sünniks, siis täna on teie kord seista selle eest, et Eesti ei muutuks ükskõikseks. 

Ärge oodake täiuslikku vormi. 
Looge see ise. 

Ja kui te seda teete, siis uskuge mind, te ei anna ainult oma kodukohale nooruslikku särtsu. Te annate iseendale julguse ja kogemuse, mis kujundab teie eluteed. 

Eesti ei vaja passiivseid noori. 
Eesti vajab päriselt kohalolevaid noori. 

Ja see võib alata just siit. Täna. Just teist ja teie peas olevast mõttest. Nüüd ja praegu. Rapla vajab teie julgust, innovaatilisust, vastutustunnet ja koostöötahet. Teie värsket pilku. Teie energiat. Teie otsust mitte jääda kõrvale! Istugem ühise laua taha!

Head vabariigi aastapäeva, head gümnasistid!

Kõne peeti Rapla Riigigümnaasiumi Eesti Vabariigi 108. aastapäeva üritusel, 20.02.2026