Algamas on peagi valimistrall. Erinevad poliitilised jõud tulevad välja oma omavalitsusjuhi kandidaatidega, olgu siis vallavanema või linnapeana.

Omavalitsusjuht kui peakokk, tasakaalu ja tajumise meistriteos

Omavalitsusjuhi töö on nagu hästi toimiv köök, mille tase sõltub nagu restoranidel Michelini tärnide arv õigete koostisosade tundmisest ja tajumisest. Aga ka pliidi kuumuse tunnetamisest, millal juurde keerata ja millal leeki vähendada. See rütm, see pidev tasakaalu otsimine valitsuse, volikogu, poliitilise meeskonna ja kogu omavalitsuse rahva vahel, just see teeb sellest ametist erilise juhtimise kunsti.

See amet ei ole lihtsalt ametinimetus ega roll, mida täita. See on kohustus, mis nõuab sügavat mõistmist, pühendumust ja valmisolekut kanda vastutust kogu selle mitmekülgse süsteemi eest. Omavalitsusjuht on inimene, kes loob ja hoiab usaldust, suunab ja otsustab, kuulab ja juhib, pannes südame ja pea tööle, et kogu omavalitsus saaks toimida võimalikult harmooniliselt ja jätkusuutlikult. Tundub nagu järjekordne osa „Võimatu missioon“ sarjast?

Juhtimine on nagu arstikunst, mitmekesine ja vastutusrikas

Tihti ei peeta juhi ametit „päris ametiks“. Arvatakse, et selleks sobib lihtsalt üks hea spetsialist või vahel lihtsalt heatahtlik ja intelligentne inimene. Nii alahinnatakse aga juhtimiseks vajalikke eeldusi, teadmisi ja kogemusi. 

Juhtimise keskmes on alati inimene, seda oma soovide, nägemuste ja sisemise motivatsiooniga. Seetõttu on oskuslik juhtimine hädavajalik. Oskamatu juhtimine võib summutada initsiatiivi, kustutada tahet ja vähendada südamega tehtud töö võimalikkust. See omakorda kahandab organisatsiooni tõhusust. 

Tegelikult on juhtimine erialane oskus, täpselt nagu tisleritöö, autojuhtimine või arstitöö. Ja nagu arstidel on erinevad lähenemised – olgu tegu kopsuarsti või kirurgiga, – nii on ka juhtimises mitmeid erisusi. Oma mitmekülgsuse tõttu võikski omavalitsusjuhi ametit teatud mõttes võrrelda perearsti tööga. 

Organisatsiooni juhtimislähenemine sõltub suuresti ka sellest, kas inimesed tegutsevad vabatahtlikus või ametlikus töösuhtes. See vahe on märkimisväärne. 

Vabatahtlik või mitte, vahe on sügavam kui esmapilgul paistab

Vabatahtlik organisatsioon elab sisemisest tahtest. Inimesed tulevad kokku, sest nad tahavad – mitte aga sellepärast, et nad peavad. See loob hoopis teistsuguse juhtimisdünaamika.

Militaarorganisatsioonis domineerib käsk ja käsuliin, ehkki ka seal ei puudu kaasamine. Klassikalises, töösuhtel põhinevas organisatsioonis on seevastu üha enam levinud just kaasav juhtimisstiil, kus käsk ja käsuliin täidavad pigem toetavat rolli. Vabatahtlikus organisatsioonis püsib aga kõik eelkõige usaldusel, kaasamisel ja tihtipeale ühisvastutusel. Käsk ja käsuliin on siin vaid õrnalt aimatavad. Juht on pigem suunaja, inspireerija ja vahel ka lepitaja. Tema ülesanne on hoida elus see sisemine tuli, mis inimesi koos hoiab.

Lihtsustatud kujul öeldes on mittevabatahtlik organisatsioon justkui masinavärk, millel on väga selge struktuuri koos vastutuste ja kontrollimehhanismidega. Juhtimine tähendab siin põhifunktsioonina otsustamist, planeerimist ja vastutuse kandmist, sageli ka ebapopulaarsete otsuste tegemist. Juht on raamistikulooja ja tulemuste eest vastutaja.

Kui need kaks maailma kokku tuua, siis omavalitsusjuhi roll on mõlemat korraga ja enamgi veel

Omavalitsusjuht ei juhi ainult ametnikke, vaid ka poliitilist meeskonda ning teeb tihedat koostööd esindusorgani volikoguga. Justnimelt volikoguga, mitte ainult koalitsiooniga.  Ent sama oluline partner on ka omavalitsuse iga elanik, kes koonduvad nii teadlikult kui ka alateadlikult erinevatesse kogukondadesse.

Kogukonnad ei ole ainult institutsioonid. Kogukonna mõiste on palju mitmekihilisem. Nad on emotsionaalsed ja sotsiaalsed võrgustikud, mis tuginevad usaldusele, ühistele väärtustele ning soovile midagi koos teha, hoida või arendada. Nad on justkui liim, mis hoiavad omavalitsust ennast koos.

Need võivad olla valdkonnapõhised. Näiteks ettevõtjad, sport või kultuur. Nende sees omakorda väiksemad kogukonnad, nagu näiteks korvpallihuvilised, koorilauljad, vabatahtlikud. Või ka virtuaalsed kogukonnad, töökohtade sisekultuurid või kodanikuühiskonna võrgustikud.

Omavalitsusjuht peab mõistma ja tunnetama mõlemat maailma: vabatahtliku osaluse haprust ja ametliku süsteemi tugevat vastutusmehhanismi. Ta peab oskama olla nii partner kui otsustaja, nii kuulaja kui suunaja, nii meeskonnamängija kui ka see, kes ütleb viimase sõna. Isegi, kui see on valus või tekitab vastukaja, kuid on edasimineku eelduseks. Iga asja jaoks on oma aeg ja otsustamatus on arusaamatuste algus. See roll nõuab mitmekesist iseloomu ja paindlikku mõtteviisi.

Omavalitsusjuhi roll on omaette kunst 

Omavalitsusjuht on sild nelja „maailma“ vahel – omavalitsusasutus, volikogu, poliitiline meeskond ja kogu omavalitsuse rahvas (kogukonnad). Need ei ole eraldiseisvad, vaid põimuvad igapäevaselt. See läbipõimunud süsteem ei saa toimida ainult käsu peale, aga ei saa ka jääda lootma, et asjad juhtuvad iseenesest. Omavalitsusjuht loob nende vahel usaldust, ent samal ajal hoiab koos süsteemi, mille kaudu omavalitsus tervikuna toimib.

Olgu tegu vabatahtliku või ametliku organisatsiooni osaga, nende keskmes on alati INIMENE. Kui see meelest ei lähe, siis on lootust, et omavalitsuse juhtimine ei muutu liiga mehaaniliseks ega kaootiliseks.

Ehk siis, valimistel ei küsita ainult, millist poliitilist ühendust me usaldame, vaid ka kellele usaldame vastutuse rooli. Hea kavatsus ei asenda juhtimisvõimekust. Tüür antakse inimese kätte  ja valijal lasub vastutus veenduda, et see inimene oskaks ja suudaks ka sõita. Tarka ja läbimõeldud otsust oktoobris!

Artikkel avaldati toimetatud kujul esmakordselt err.ee arvamusartiklina 01.08.2025