Nooremale põlvele teadmiseks, toona ei olnud meil muid avaliku eneseväljenduse kanaleid kui trükimeedia. Raplamaal ilmus „Ühistöö“, mille veergudele see kirjutis jõudis.
Ma mäletan väga selgelt selle kirjatüki sündi. Oli taasiseseisvumise alguse aeg ja 26. märtsil 1989 toimusid NSVL Rahvasaadikute valimised. Me ei olnud veel valimisealised, olin saanud mõni kuu tagasi 16. Aga tunnetus, et midagi olulist sünnib, oli juba olemas. Minu jaoks ei olnud see lihtsalt poliitiline sündmus, vaid midagi isiklikku ja käivitavat.
Ülo Vooglaid kandideeris samuti ning tema oli selleks ajaks olnud mulle aasta jagu silmapaistev õpetaja. Tema mõju ei piirdunud teadmistega. Ta pani mind maailma teisiti vaatama. Kui ma nüüd rohkem kui 35 aastat hiljem, loen seda esimest kirjutist, siis tajun sealt juba selgelt neid jooni, mis on mind siiani saatnud. Tõenäoliselt ongi see osaliselt Vooglaiu pärand minus:
(ERR arhiiv. Aga just sellisena ma teda sellest ajast mäletan.)
„Juhtimise kõige tähtsamaks eelduseks ongi suhtlemisoskus.“
„Ta lihtsalt ei suuda jääda rahule lukuaugust piilutuga, vaid otsib teid, kuidas ust avada ja nähtavale ilmunud vaadet parandada.“
„Igal inimesel on õigus oma mõttele.“
„Kõik on võimalik, kui selle poole püütakse.“
„Hakkasime rohkem arutlema iseendaga ja otsima enda ümbert probleeme ning nendele lahendusteid.“
Need ei ole lihtsalt laused tsiteerimiseks. Need on olnud minu enda elu tööriistad ja mõttekompassid. Vooglaiu õpetused olid enamat kui üks kursus. Need olid üks oluline osa alusmüürist, millele hakkasin iseennast ehitama.
Loe seda artiklit, kui soovid teada, mida üks äsja 16-aastane noor kaheksakümnendate lõpus tähtsaks pidas. Aga loe seda ka kui tunnistust sellest, kui sügavalt võib üks inimene mõjutada (eriti noore) inimese maailma.
Ja kui loed, siis küsi endalt – kes oli Sinu Vooglaid? Kelle mõtteviis või eeskuju on aidanud Sinul ust avada ja kaugemale näha? Kas Sina oled kellelegi selline olnud?
Kui soovid, jaga seda mõtet ka minuga – sest just sellised lood ja kogemused aitavad nii mind kui teisi lugejaid mõtestada enda elu lahti mõnikord hoopis teise nurga alt.
Toetame ÜLO VOOGLAIDU
1988. aasta sügisel alustas koolidevahelise õppekombinaadi juures tööd organiseerimisaluste õppegrupp. Pirgu arenduskeskuse teadlaste ettekujutust mööda peaks see avardama meie maailmanägemist ja andma niisuguseid teadmisi, mis tavalises keskkoolis puudu jääb.
Nii sattus meie ette sotsioloog Ülo Vooglaid. Esimesest silmapilgust paistis ta kohe olevat muhe, peaaegu alati naeratav mees.
Me polnud kunagi arutlustest täie tõsidusega ja huviga osa võtnud, kuid temasuguse mehega on võimatu mitte arutada. Ta väljendab end huvitavalt ja see tagab talle loengutel ning koosolekutel kõige tähtsama – auditooriumi kaasamõtlemise (olgu inimesi 100, 200 või rohkemgi). Juhtimise kõige tähtsamaks eelduseks ongi suhtlemisoskus.
Ülo Vooglaid käib tegelikkusest sammukese ees. Kuigi see on toonud ja toob edaspidigi palju ebameeldivusi isiklikku ellu, ei tagane ta oma põhimõtetest ega tehtud tegudest. Kui alustab, siis viib ka lõpuni. Nagu ta ise ütleb:
«Ma ei väsi kordamast, nagu rikkis grammofon.» Aga miks? Ta lihtsalt ei suuda jääda rahule lukuaugust piilutuga, vaid otsib teid, kuidas ust avada ja nähtavale ilmunud vaadet parandada.
Peeter Tulviste on öelnud, et Ülo Vooglaid oskab suurepäraselt vaielda. Jah, ta lausa meelitab oma küsimustega vastast ummikusse, aga keerutamist ei salli: «Ara räägi mulle udujuttu.» Meeldiv on seejuures, et ta ei suru teisi mõtteid alla ega karda eriarvamusi: «Igal inimesel on õigus oma mõttele.»
Omamoodi häiriv on mõnikord võõrsõnade liigkasutamine. Paljud ei saa sel moel ta jutust aru. Võõrsõnade kasutamine on tema meelest aga täitsa loomulik. See harib ka kuulajaid.
Kõige rohkem viib paljusid endast välja, kui ta hõljub otsekui pilvedes. Ajab taga seda, mis on antud olukorras peaaegu võimatu. Kuid tema ei jäta selliseski olukorras lootust: «Kõik on võimalik, kui selle poole püütakse.»
Tal on tohutud teadmised ja kogemused, mida meie ei suuda ette kujutadagi. Aga mida on ta muutnud meis endis?
Psühholoogiliselt oleme saanud üle võimetuse barjäärist. Hakkasime rohkem arutlema iseendaga ja otsima enda ümbert probleeme ning nendele lahendusteid. Kui ei leia, siis ei lõpeta enne, kui pea mõtlemisest valutama hakkab. Varem aga jätsime ettetulnud küsimuse kus seda ja teist ning asusime kergema tegevuse juurde.
Kuigi meie pole veel valimisealised, tahaksime ka oma arvamuse öelda: oleme kindlad, et keegi ei kahetse, kui ta valib Ülo Vooglaiu vabariigi esindajana Moskvasse Eesti asju kaitsma. Toetagem Ülo Vooglaidu! Ta on meie õpetaja ja me ei taha päris pealtvaatajateks ka jääda.
RAIN TERRAS
Rapla I keskkooli õpilane
Lisa kommentaar