Kai külge aheldatud päevad ja esimene päris mereväeline elu

Türgi sooja päikese alt kõledasse Põhja-Saksamaa sügisesse. Olid oktoobri viimased päevad. Otse purjeõppelaevalt „Gorch Fock“ sai kaheks kuuks minu koduks minitõrjelaev (Minenjagdboot) „Grömitz“, mis oli külastanud Tallinnat sama aasta mais (1999). Esimesed kaks ja pool nädalat olime aheldatud kai külge. Poolteist aastat – alates Eesti mereväkke tulemisest – oli olnud üksainus „piits ja vile“. Nüüd magasin praktiliselt ööd ja päevad kokku. Sellel laeval oli komandör (ehk laeva kapten) korraldanud asjad nii, et allohvitserina ei pidanud ma isegi koristama! See puhkus kulus marjaks ära, sest varsti põrutasime Läänemerele (Ostsee) õppustele.

Õppused on tihedalt täis pikitud erinevaid olukordi, nagu näiteks õhurünnak, laevas tulekahju või leke, mees üle parda, laeva mahajätmine ja palju muud. Igas olukorras tuli täita erinevat roll. Tavarutiin piirdus nelja tunni vahiga ja nelja tunni vaba ajaga, välja arvatud päevasel ajal, mil vabavahi ajal olid muud kohustused, sh õppetöö. Õppuse ajal aga ei lugenud, kas oli vaba aeg või uneaeg – kui tuli häire, pidid vajalikus varustuses olema oma postil ja just selles rollis, mida vastav häire sinult ootas. Õppused kestsid reeglina 2–3 nädalat ja olid väga intensiivsed.

Kui parajasti polnud häiret, tuli sügisesel merel vahipostil seistes vahiohvitserile ette kanda lähenevaid laevu ja meremärke, hiljem õppida ka laeva juhtima vahiohvitseri õpilase rollis. Merekool oli alles ees… Aga nende kahe nädala jooksul, esimest korda päris sõjalaeval olles, sain päriselt aimu mereväelase tegelikust elust. Pole ime, miks mereväelased on sadamates nädalavahetustel keskmisest ülemeelikumad…

Helgolandi tuulte ja lainete meelevallas värske vraki otsingul

Õppustelt tagasi jõudes lootsime nädalakese puhata, kuid selle asemel tuli võtta ette tee Põhjamerele, läbi Kiili kanali (Nord-Ostsee-Kanal) Helgolandi kanti. Helikopteri piloot oli soovinud oma masinaga allveelaeva ülesandeid üle võtta… Õnneks taipas ta viimasel hetkel, et tema sõiduk vee all sõitmiseks ei sobi ja allveelaeva komandöri karjäär lõppes enne, kui alatagi saigi.

Meie ülesandeks jäi vrakk üles leida. Sisuliselt tegelesime miinijahtimisele sarnasel moel, otsides helikopterivrakki ette antud piirkonnast. Selleks kulus terve nädal, aga üles me selle leidsime. Sisuliselt oli tegu suure juhtmete kimbuga. Kodusadamasse Olpenitzisse tagasi jõudes oli koju Eestisse puhkusele sõiduni jäänud juba üksnes loetud päevad.

„Meil siin Eestis on kõik korras: Juhan käib ikka veel kolhoosis tööl; Erna lasti ametiühingust lahti; naabri Anna rääkis, et kurinahk Kurg tegi Leenast ema; Valdur viidi eelmisel pühapäeval mustade meeste poolt karjääri; raha ei ole, ausat tööd teha ka ei tahaks…“

PUHKUS: Kodu, Lapimaa must mägi ja “narkots”

Pärast kaheksat ja poolt kuud jälle kodus! Kõik ümberringi räägivad eesti keelt – no on ikka ilus kõla! Kõrv lausa puhkab… Lähedaste taasnägemine, jõulud pere keskel ja aastavahetus endiste töökaaslaste ja sõpradega Lapimaal Levil suusatades.

Fantastiline nädal, aga väikese ebaõnnega. 1998. aasta viimasel päeval õppisin ära mäesuusatamise. Alustasin madalalt õppemäelt ja lõpetasin… Vahetult enne saunamajja tagasipöördumist tegime spontaanse otsuse teha veel viimane sõit. Mina valisin „musta mäe“. Mäest alla tulek oli just nagu kontrolli all… kuni kõik muutus sajandiksekundiga: ühel hetkel ma ei saanud aru, kas rada pöördub paremale või vasakule. 50% ja 50% – peast jõudis tegelikult läbi käia ka mõte, et ega polegi mööda paneku tõenäosus väga suur… Kui tundsingi juba jalge all, et valisin „selle vale 50%“…

Hakkasin vaikselt korrigeerima, kuniks viskas mind õhku ja maandusin küljega vastu plankaia alguses olnud üle poolemeetri paksu puitposti. Mäletan, kuidas vaatasin öist tähesäras taevast ja ei julgenud varbaid liigutada. Kartsin, et…

Lamasin sealsamas lumel kuni sõbrad tulid mind otsima. Suutsin varbaid liigutada! Abivägi saabus ja mind transporditi ohutult meditsiinipunkti. Kuna tundus, et kõik on korras, tõusin oma jalgadele. Anti tops ja kästi uriiniproovi võtma minna. Kui see täitus täiesti punase vedelikuga, elavnes meditsiinipersonal silmnähtavalt. Kõlas justkui sõjaväeline käsk pikali heita ja võimalikult vähe liigutada. Juba joosti kiirabi kanderaamiga minu voodi suunas ja aheldati mind sellesse kui ohtlikku hullu…  Kiirabi vilkurite saatel lõppes minu õhtu umbes kahe tunni kihutamisega Rovaniemi Keskhaiglasse kahe „müriseva traktori“ ehk kahe norskava põhjanaabrist palatikaaslase vahel keskmises voodis.

Seda palatisse paistvat aastavahetuse raketikuma ei unusta ma iial. Rindkerevalu lubas pikalt „nautida“ seda „kahehäälset monotoonset“ pakutavat heliteost… Aastavahetuse lõbureis andis rebestatud neeru ja mitu murtud roiet. Veetsin haiglas paar päeva.

Kahe päeva pärast ootas mind ees mitte just kõige mugavam autosõit koju (umbes 800 km) ja kohe järgmisel hommikul lennukiga tagasi Saksamaale. Algamas oli olulisim õppeperiood Saksa Mereakadeemias Flensburgis (Marineschule Mürvik). Kaasa aga anti päris hea peotäis tablette, mis hoidsid tuju hea päris mitu head nädalat ja akadeemia arstile tühjaks noolitud tabletiümbrist näidates – sooviga uut saada – pole ammu nii suuri silmi näinud…

INFOKS: Tegu on Saksamaal Flensburgis 01.10.1999 kirjutatud originaaltekstiga, mida olen pisut toimetanud (sh lisanud alapealkirjad).

Järgneb…

Sellega sai läbi meie allohvitserikooli õppeperiood koos praktikumiga ja olime valmis alustama õpinguid Saksa Mereväeakadeemias Flensburgis.