SISSEJUHATUS, 04.09.2025
Eile astus üle 30-aasta aktiivselt Raplamaa elu vahendanud ajalehe asutaja ja looja Tõnis Tõnisson pensionäri teele. Kohtumisel läks jutuks see kunagine järjejutt tema lehes Nädaline. Interneti avarustest ma seda ei leidnud, ega ka oma digiarhiivist. Ju siis jäi kuhugile “flopi” peale… Aga hiljuti alustatud panipaiga inventuuriga tuli mul päevavalgele Tõnise poolt veel toimetamata algtekst.
Toimetasin siis seda pisut ise ja jätan sisse ka nooruslikku jutustamise konarlikkust. Lisan ka fotosid. Ma olin siis 25 aastane. Armas oli näha, et palusin järjejutu honorari annetada Raplamaa Lastekaitsefondi.
Aga laseme siis tekstil avada pisut vähem kui 30 aasta tagust noore mehe mereväe ohvitseriks õppimise teekonna algust Saksamaal. Jeerum, kuidas aeg ikka lendab…
Elu ma armastan SIND! Elu SA oled minu!
Ära kunagi häbene seda, et sa oskad elust rõõmu tunda!
(J. Brown)
1. peatükk
Eessõna
Lapsepõlv – see teatud-tuntud muretus, mis meil kõigil meeles. Siis jooksime paljajalu läbi nõgeste ja ohakate. Oli valus küll, aga mängulust ja emake loodus lasid valudel saada vaid üheks osaks meie igapäevastes mängulustides. Me ei teadnud karta – elu on liiga loomulik.
Meil kõigil on oma elu. Need on erinevad, alati huvitavad ja piisavalt kirjud. Inimeste elud põimuvad üksteisega nagu ämblikuvõrgud.
Keset suvist kuumust lubasin, et panen kirja, millega ma siin Saksamaal tegelen.
Nii tahangi jagada teiega – mu kodukandirahvas – üht lühikest eluetappi ning rääkida sellest, kuhu olen oma eluvõrku pununud. Ja lihtsalt natuke elust enesest läbi enda silmade ja kogemuse. Loodan, et nii mõnelegi võib ehk huvigi pakkuda.
Peagi on tulemas minu ja mu kolmikõdede sünnipäev. Selle jutuga tahan ka tänada oma superhäid vanemaid, kes on viie lapse kasvatamisel kõik andnud ja mindki alati toetanud. Aitäh! Paneme ikka koos edasi!
Nii siis terekest, kodukant!
Flensburg, 01.10.1999
Rain Terras
NB! Honorar palun annetada Raplamaa Lastekaitsefondi.
Üks väike tuba ja suur vaikus
Istun oma 2,5 × 4,5 meetrises toas kottide otsas. Südaöö hakkab kätte jõudma. Olen väsinud! Väsinud ühest kohast teise rändamisest oma suurte reisikottidega. Pooleteise aasta jooksul oli kaheksas kord asju pakkida ja lahti pakkimine ootab veel ees! Uus ümbrus, uued inimesed, samad küsimused, samad vastused. Peaks lindile võtma… Ja muidugi uus tuba. Esimest korda selle koolituse jooksul päris üksinda!
Majutuskoht nr 2 ja kasarmu 4 meest toas.
Toas on kaks kappi, voodi, laud ja kaks tooli. Näe väsimusest ei pannud tähelegi, nurgas kraanikauss ja peegelgi seinal. Tuba valgustab põrandalamp, hämarus ja kõledus kutsuvad esile masenduse, mida süvendavad veelgi vähemalt 10 aastat tagasi värvitud, nüüdseks määrdunud beezikad seinad. Tahaks koju. Tahaks OMA KOJU!
Aga ma polegi üksi! Üks uimane kärbes tiirutab ringi nagu süüdimatu Mait Metsamaa maanteel (märkus: ohtlik roolijoodik).
Täna on 30. september 1999. Täpselt poolteist aastat tagasi, 31. märtsil, pinises – küll tunduvalt erksam – mu esimeses Saksa ühikas esimene saksa kärbes. Minu lapsepõlvesoov õppida välismaal ja hilisem unistus saada sõjaväelaseks olid täitunud.
Kas see valik oli õige? Seda teab vaid Jumal taevas. Vahetasin ju võimaluse teenida ülikooli majandusharidusega „Suurt Raha“ elukutse vastu, kus teenistus on kesisem. Raha on tore, kui seda on, aga ainult materiaalsest ei piisa. Tahan teha seda, mida armastan ja läbi selle olla õnnelik!
Kui see tee õigeks ei osutu, vähemalt ei istu ma vanaduses kiiktoolis ja ei mõtle kibestunult: „Miks ma ei proovinud?“ Õnn minu jaoks sisaldab kõike: naeru, kordaminekuid, tusatujusid, masendust, igatsust, ootusi, lootusi…
Mõtted ja mööduv aeg
Aastad kihutavad. Inimesed katsuvad ajaga sammu pidada, kogudes teadmisi ja kogemusi. Eesmärgid süvenevad või muutuvad kraad-kraadi võrra. Ühiskond on arenenud sinnamaale, kus meil tuleb olla valmis kiireteks muudatusteks. Tee võib vahel olla raskem, kui tahaks, aga oluline on edasi liikuda. Oleks vaid võimalus paremaks ja targemaks saada, et oma teadmiste ja oskustega ka midagi korda saata!
Mina ja mu hea koolikaaslane Roland Leit jun.
Lömastasin vist selle aasta viimase kärbse. Ristisin ta Maiduks ja ütlesin: „Ära sega, tahan mõtiskleda.“ Pärast teist hoiatust võtsin ta maha – külmalt ja kindlalt. Näe, sõjaväekoolitus ikkagi! Kevadel pidin teist tükk aega taga ajama, nüüd tuli ise minu juurde. Tema loidus andis märku sügise saabumisest. Pole olnud aega märgatagi – lehed langevad, päevad lühenevad. Tõesti-tõesti, käes on sügis!
JÄRGNEB alapealkirjaga „Algus ja esimene šokk.”
Lisa kommentaar