-
24. veebruar 2024, vahetult pärast Vabariigi Aastapäeva hommikust lipuheiskamist Rapla linna keskväljakul, astus Toomas minu juurde ja ütles rahulikul, kuid sihikindlal häälel: „Nii, septembris avame mälestuskivi Raplamaa metsavendadele.“ Sellest lausest sai alguse teekond, mis ei olnud lihtne. Meie teed ristusid veel mitmel korral. Nägin neid „kive, mis talle ette veeresid“, aga ükski neist teda ei
-
EESSÕNA Peaaegu kolm aastakümmet tagasi sattusin olukorda, mida ajateenijana võiks pidada üsna erakordseks. Nimelt tekkis mul võimalus vahetult peale “noorteaja” lõppu pääseda saksa keele eksamitele ning mind valitigi välja keele kursusele. See oli ettevalmistus ohvitseriks õppima minemiseks Saksa Mereväe Akadeemiasse. Ma olin vaevalt lõpetanud „noorteaja“ ja sedagi juhuste kokkulangemise tõttu algustanud kuu aega hiljem. Samas
-
Tasakaal on üks neist nähtamatutest alustaladest, mida vajame igas eluvaldkonnas – olgu see abielus, tööelus või rattaga sõites. See ei tähenda võrdsust. Tasakaal pigem vajab teadlikku ja süsteemset lähenemist. Rattaga sõites ei mõõda sa täpseid kraade, kuid sul on kindel siht. Pead tajuma, kas püsid rajal, sest kui üks pool vajub, lõppeb sõit paratamatult kukkumisega.
-
Rapla vallas levib poliitiline haigus: enne valimisi „avastatakse“ probleemid ja pakutakse lahendusi vihjega, et edasine sõltub kõik õigetest valikutest valimiskasti juures. See on lühinägelik, ebaväärikas ja ohtlik tee, sest nii müüakse maha ausus ja süvendatakse lõhesid. Küsimus on: kui kaugele me sellisel poliitilisel kultuuril lubame areneda? Vastus on meie kätes. Näiline abi reservfondist enne valimisi – kas lahendus või
-
Meie taasiseseisvumine ei sündinud relvaraginast ega veresaunast, vaid hoopis teistsugusest pinnasest. Inimesed otsustasid seista sirge seljaga, hoida kokku ja uskuda, et muutus on võimalik. See on lugu, kus olud ja inimesed kasvasid üksteisest üle, kuni kujunes teekond vabaduseni.Samas tuleb tõdeda, et iseseisvust ei taastatud vaid laulmisega. Mäletagem inimesi, kes võitlesid selle eest! Meie enda inimesed
-
Raplamaal, nagu paljudes teisteski Eesti paikades, kogevad inimesed üha sagedamini, et lähedal asunud teenused on kadunud või kolinud kaugemale. Kui postkontor sulgub, ühistransport hõreneb või kohaliku arsti aegadele tekib mitme nädalane järjekord, jääb inimestel õigustatud küsimus: kas me lihtsalt harjume kadumisega? Me räägime tihti just tagajärgedest, et „ühistransporti pole“, „teenus koliti linna“, „pole arste“. Aga
-
Nooremale põlvele teadmiseks, toona ei olnud meil muid avaliku eneseväljenduse kanaleid kui trükimeedia. Raplamaal ilmus „Ühistöö“, mille veergudele see kirjutis jõudis. Ma mäletan väga selgelt selle kirjatüki sündi. Oli taasiseseisvumise alguse aeg ja 26. märtsil 1989 toimusid NSVL Rahvasaadikute valimised. Me ei olnud veel valimisealised, olin saanud mõni kuu tagasi 16. Aga tunnetus, et midagi
-
See küsimus tõstatub aeg-ajalt ikka ja jälle. Vahel otse, vahel kaude, vahel pisut vindiselt, aga siiski julgelt. Hindan kõrgelt inimeses julgust küsida ka neid küsimusi, mida tihti peljatakse, eriti kui seda tehakse väärikalt. Kindlasti ei võta ma seda solvanguna. Vastupidi, olen tänulik! Nagu näiteks olen seda „Rapla melu“ õhtuprogrammil kohatud lõbusale, viisakale härrasmehele, kelle küsimus
-
Pojal oli koolis vaja intervjueerida kedagi, kelle amet/eriala teda huvitab. Olgu mis põhjusel tahes, palus ta mind oma “ohvriks”. Ma valisin oma senise elu ägedaima ameti: sõjalaeva komandör! Mul oli õnn juhtida kolme sõjalaeva: EML “Kalev”, EML “Vaindlo” ja EML “Sulev”. See aeg oli tohutult intensiivne, kus päevad ja ööd sulandusid üheks ja seda aastaid…
-
Rapla ärkab 3. mail tõelise toidukooma ootusärevuses, sest kesklinnas maandub… ei midagi muud kui TOIDUPARAAD! Unusta kapsasupp ja eilne kartul, nüüd tuleb midagi palju tõsisemat: burgerid, pelmeenid, käsitööjäätis, võileivad ja kõik muu, mida süda (või kõht) ihkab. Tasuta sissepääs! Mida saakski veel tahta? Ahjaa — rohkem friikaid! Alates keskpäevast muutub Tallinna maantee gurmeekoridoriks, kus on