Need Lydia Koidula read räägivad mitte ainult kodutundest, vaid ka vastutusest. Sest ükski kodu seal „aiaäärsel tänaval“, ei püsi iseenesest. See vajab inimese hoolt ja teadlikku, järjepidevat tegutsemist. Ja mitte ainult seda… Selleks, et „meie lapsed selles aias ikka edasi jookseksid“, on meil – kui lastevanematel – oluline roll, sellesse teadlikult panustada. Selle vundamendiks on oma aja investeerimine oma enda lastega võrdväärseteks vestlusteks. Jah, me ju teame… Nutiajastul ja selles „tarbimisele pühendatud keskkonnas“ on see paras väljakutse! 

Meie vabariigi aastapäeva raames rääkisin nii gümnasistidele, nende koduõuel, kui ka peredele linna keskväljakul, et tugev ja teadlik kodanik ei kasva iseenesest. Noorel tekib julgus ja vastutus siis, kui ta tunneb, et tema arvamus loeb. Ja see tunne saab alguse kodust – sellest, mida ta näeb, – näiteks – kuidas tema vanemad oma kogukonnast räägivad ja kuidas nad ise vastutust võtavad. Kui kodus hoolitakse, siis hoolib ka noor. Kui kodus räägitakse kaasa lugupidavalt, siis teeb seda ka noor. Mina usun, et just selline kasvukeskkond kasvatab huvi kaasarääkimise ja oma elu teadliku kujundamise vastu.

Ka piirkondade arenguga ei ole teisiti. Rapla vald on justkui meie kõigi ühine aed, mis vajab hoolsat, teadlikku ja järjepidevat tegutsemist. Ja meie kõik oleme need lapsed, kes selles aias jooksevad ning meie ootus on, et meid märgataks ja meiega lugupidavalt suheldaks. Siis oleme ka meie oma kodukohta armastavad inimesed, kus tahame kaasa rääkida!

Rapla vald on selle 135 aasta jooksul elanud üle väga erinevaid muutusi. Põlvkonnad on vahetunud, riigikorrad on muutunud, eluviisid on teisenenud. Ka täna räägime Rapla kui Raplamaa tulevikust, näiteks „Eesti üldplaneering 2050“ võtmes. Eile sai avalikuks, et Rapla linn säilitab siiski – juba peaaegu käest libisenud –  piirkondliku keskuse staatuse. See tähendab, et riik usaldab, andes võimaluse see roll sisustada. Praktikas on see vastutus meie neljale vallale – Rapla, Kehtna, Kohila ja Märjamaa – oma arenguid veelgi teadlikumalt, targemalt ja koostöisemalt suunata. Sealhulgas tähendab see, meile kõigile sõnastada…

Mis tähendab minu jaoks Raplamaa? Kuhu poole vaatavad selle moodustavad vallad? Kas vaadatakse päriselt ka Rapla kui maakonna keskuse poole? Milline on meie ühine identiteet? Mis on ikkagi see ühine, mis meid seob? Pisut ehk ülepaisutatult aga, kas on siin sisu rohkemat kui toetuste ja tunnustuste jagamine? 

Sõnad loovad raamistiku, aga ei loo arengut. Arengut loovad teadlikud ja järjepidevad teod. See võib kõlada karmilt, aga minu hinnangul Raplamaal puudub isegi raamistik, need Raplamaa valdade sõnad, mis looksid meist päriselt ühise Raplamaa terviku. 

Aga täna keskendugem oma koduaiale, Rapla valla olevikule ja tulevikule. Meie piirkonnad arenevad täna sageli endiste mustrite järgi, mis on kujunenud aastakümneid tagasi. See ei ole etteheide – see on lihtsalt tõsiasi.

Mõnes kohas koonduvad teenused ja elu loomulikult, teisal püüame visalt hoida alles rohkem, kui tegelikult jaksame ja on mõistlik üleval pidada. Meil on palju häid kohti ja tugevaid kogukondi, kuid liiga sageli puudub tervikpilt – kuhu me tegelikult tahame jõuda ja kuidas sinna koos minna. Areng justkui toimub, aga mitte alati teadlikult ega suunatult.

Küsimus ei ole selles, kas mõni küla peab välja surema või kas kogu elu tuleks koondada ühte keskusesse. Küsimus on tasakaalus. Kus on meie tõmbekeskused, kus suudame pakkuda kvaliteetseid, sellele piirkonnale vajalikke teenuseid, haridust ja kogukondlikku elu ka väljaspool valla keskust? Kus tahaks areneda ettevõtlus ja sellega tekkida uued töökohad. Ja kuidas hoiame samal ajal elavana ka väiksemaid kogukonnakeskuseid, mis ühendavad ümbritsevaid külasid nii, et seal elavad inimesed ei tunneks, et nad on justkui kuskile ääremaale unustatud?

Teadlik valla arendamine tähendab ausaid valikuid. See tähendab ka julgust öelda, et kõike ei saa teha igal pool ühtemoodi. Me ei saa reeglina hoida igas naaberkülas sarnaseid teenuseid. Aga me saame ja peame tagama, et igast külast on võimalik mugavalt, mõistliku ajakuluga ja väärikalt liikuda sinna, kus toimivad hädavajalikud teenused ja sealt edasi keskusesse, kus vajalike teenuste hulk on kättesaadav lähemal kui pealinnas Tallinn.

Hästi toimiv ja mitmekesine ühistransport, paindlikud ühendused, mõistlikud sõiduplaanid – see ei tohiks olla luksus. Kuid selle teadliku väljaarendamise eelduseks on teadmine, kus on üldse meie tõmbekeskused ja kogukonnakeskused!? Liikuvuse tagamine, see on üks oluline alustala elementaarsest hoolivusest. See on selge sõnum inimesele: sa oled osa tervikust. Ja just see tunne, et sind ei ole maha jäetud, loob usalduse nii omavalitsuse kui ka kogukonna vastu.

Nendest endistest, aastakümneid tagasi välja kujunenud mustritest väljumine vajab nii vaimset kui ka praktilist valmisolekut muutusteks. Muutust kui protsessi ei ole mõtet ilustada. See tähendab alati mugavustsoonist väljumist. Jah, see toob kaasa ebamugavusi ja valusaid hetki. Jah, see on loomulik osa arengu protsessis. Inimestena on aga meie loomuses neid olukordi vältida.

Muutuste elluviimine võtab aega. Tuleb arvestada ka tagasilöökidega. Küsimus ei ole selles, kas raskused tekivad. Jah, need tekivad nagunii! Küsimus on selles, kas meil jätkub julgust ja järjepidevust valitud suunas liikumiseks. Kui siht on läbi mõeldud, ei tohi takistused meid kõhklema panna. Kohandame, õpime ja liigume ikka edasi. Enamasti sünnib areng just seal, kus astume mugavustsoonist välja. Ilma selleta ei muutu midagi päriselt.

Kui valla keskus, tõmbekeskused ja kogukonnakeskused on tugevad ning omavahel hästi seotud, tekib kindlustunne. Kindlustunne peredele, kes planeerivad oma tulevikku. Kindlustunne eakatele, kes vajavad ligipääsetavaid teenuseid. Kindlustunne noortele, kes otsustavad, kas jääda, tulla tagasi ja siduda oma elu Rapla vallaga. Ja just sellises keskkonnas tekib ka tunne, et oma vallast tasub hoolida ja selle arengusse panustada.

Ma kutsun Sind – hea Rapla valla elanik – 03. märtsil Lipa Vabaajakeskusesse või 10. märtsil Rapla kinosaali algusega kell 18 kuulama ja mõtteid vahetama. Nendel kohtumistel tulen koos oma valitsuse liikmetega tutvustama järgneva nelja aasta prioriteete ja ootusi nii asutusele Vallavalitsus, hallatavate asutuste juhtidele kui ka kogukondadele. Kolm sarnast kohtumist on juba olnud. Ära jää oma kodukandi tegemistes kõrvaltvaatajaks! Ole sellega eeskujuks ka oma lastele.

AGA meil on väga tugev baas olemas. Tugevad kogukonnad, ettevõtlikud inimesed, toimivad algatused ja aastatega kujunenud paigad, millel on oma roll ja tähendus – need tuleb siduda ühtseks tervikuks. 

Selle kinnituseks on nii varasematel aastatel kui ka nüüd, 2025. aastal meile eeskujuks olnud inimesed ja organisatsioonid, keda kohe tunnustama asume. Nad on oma tegudega näidanud, et kogukonda hoitakse päriselt, mitte loosungitega. Nende panus ongi see nähtav, aga tihti ka nähtamatu kandev töö, mis hoiab meie „koduaia“ korras – nii, et ka järgmistel põlvkondadel oleks, kuhu kuuluda.

Jah, iga laps tahab ühel hetkel vaadata üle aia. Küsimus on, kas see aed on piisavalt turvaline, hoolitsetud ja selline, kuhu ta tahab ka tagasi tulla. Aga kui laps juba läheb, siis on Sinu kui lapsevanema jaoks kõige olulisim aeg – tema elutee vundamendi ehitamise – möödas…

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
„Laps, oota…“

Head Rapla valla 135. aastapäeva, jõudu ja tarkust meile järgnevateks aastateks! Toredat tänast õhtut ja aitäh!