Head Rapla inimesed,
head lapsevanemad,
head kaasmaalased.
Täna heiskame peagi siin üheskoos meie sinimustvalged. Mina seisan teie ees kahes rollis – vallavanemana ja reservväelasena. See vorm ei ole täna lihtsalt sümbol. See on meeldetuletus, et vaba Eesti ei ole iseenesestmõistetav.
Me elame ajal, mil Euroopas käib taas täiemahuline sõda ja tänaseks juba neli aastat, kus Ukraina kaitseb oma vabadust Venemaa agressiooni eest!
Aga täna ei taha ma rääkida riigi kaitsmisest relvaga. Ma tahan rääkida riigi hoidmisest kodus.
108 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik. See oli julge poliitiline samm, aga sellest üksi ei oleks piisanud. Vabadus pidi juurduma inimeste mõtetes ja südames. See pidi saama väärtuseks, mida antakse edasi.
Riik ei sünni ainult manifestidest.
Riik sünnib peredest.
Sünnib sellest, kuidas me oma lapsi kasvatame.
Millest me kodus räägime.
Millist eeskuju me igapäevaselt anname.
Kui me tahame, et noored oleksid julged, siis peame ise olema julged.
Kui me tahame, et nad võtaksid vastutuse, peame näitama, mida vastutus tähendab.
Kui me tahame, et nad hooliksid oma kogukonnast, peavad nad nägema, et meie hoolime.
Täna räägitakse palju sellest, et noored on ühiskondlikus elus passiivsed. Aga aus küsimus on, kust nad õpivad aktiivsust? Kas koolist üksi? Ei. See algab palju varem.
See algab sellest, kas laps näeb, et vanem läheb kogukonna koosolekule.
Kas ta kuuleb, kuidas arutatakse kodus kohalikke teemasid lugupidavalt, mitte põlgusega.
Kas ta näeb, et erinevad arvamused ei lõhu peret, vaid õpetavad kuulama, looma dialooge!
Lapsed ei õpi ainult sellest, mida me ütleme.
Nad õpivad sellest, mida me teeme.
Eesti järgmised 108 aastat ei sõltu ainult riigikaitsest ega majandusest. Need sõltuvad väärtustest, mis kasvavad meie kodudes.
Kas me kasvatame lapsi, kes ütlevad: “See ei ole minu asi”?
Või kasvatame lapsi, kes ütlevad: “Kui see puudutab minu kodukohta, siis on see ka minu asi”?
Ka Rapla tulevik ei sünni vallamajas.
See sünnib kodudes, köögilaua taga, autosõitudel, õhtustest vestlustest.
Kui laps kuuleb maast madalast, et oma kodukoht on oluline, et kogukond on väärtus, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav – siis kasvab temast inimene, kes ei ole ükskõikne.
Meie roll lapsevanematena ei ole anda valmis vastuseid.
Meie roll on kasvatada julgust küsida. Julgust mõelda. Julgust seista oma põhimõtete eest.
108 aastat tagasi võtsid inimesed vastutuse, sest nad tundsid, et see on nende kohus oma laste ja tulevaste põlvede ees. Täna on meie kord mõelda samamoodi.
Me ei pruugi seista rindel.
Aga me seisame iga päev eeskujuna.
Ja see eeskuju on võimsam kui ükski kõne.
Hoides ja kasvatades oma lapsi väärtustel, hoiame me Eestit.
Õpetades neile kodukohast hoolimist, hoiame me Raplat.
Andes neile julguse kaasa rääkida, anname neile tuleviku.
Vabadus ei alga Toompealt.
Vabadus algab kodust.
Head vabariigi aastapäeva! Elagu Eesti!
Kõne on peetud Rapla Keskväljakul, 24.02.2026, kell 07:35.
Lisa kommentaar