Tere tulemast, Gorch Fock – unistuste ja tormi vahel

Järgneb 30. september 1999 kirjutatud jutuke

Toas on kõle, õues puhub vinge tuul. Nagu Põhja-Saksamaale ikka kohane, siis ka siin Flensburgis on õues viibijatele tihedateks külalisteks vihmahood. Talve praktiliselt siin ei ole. Sügisele omane pori ja süngus kestab kuni kevad uksele koputab. Panin Lõõtspillide Ühingu plaadi peale. Mulle on ikka vähe vaja, tuju juba tõuseb! Homme pakin asjad taas lahti ja teen toa hubasemaks. Suur Eesti lipp seinale ja veel paar suuremat paberist plakatit kah, kuhu olen mõned positiivsele mõtlemisele kutsuvad hüüdlaused kirjutanud. Oma koha leiavad ka lähedaste pildid. Mulle ei meeldi segadus! Aga praegu viskan end küll voodisse, homme ka päev!

Kuhu ma nüüd jäingi? Ah-jaa, purje-õppelaev “Gorh Fock”. Muide, külastas eelmise aasta juunis (märkus:1998) Tallinnat. Laev nimega „Gorch Fock“ on Saksa mereväe sümbol. Samas Gorh Fockil teenimise kogemuse kohta ütlevad ka 20-30 aastat tagasi selle läbi teinud Saksa mereväe ohvitserid: “Jah tore aeg oli, aga veel toredam, kui see läbi sai…” Mina nõustun sellega täielikult! 🙂

See purjelaev on 90 meetrit pikk, laiust pisut üle 12 meetri ja kõrgeim mast ulatub 50 meetri juurde. See laev on Saksamaal väga tuntud ja täidab noorte poiste unistusi: “Hommikul patsutab sõbralik rühmaülem õrnalt su õlale ja palub hommikust kooki ja moosi sööma. Laualt ei puudu ka mõdu! Enne töökohustuste alustamist kõigutab noor kadett veel jalgu raal, sügab tagumikku vastu reelingut, laseb läraka tatti ääretusse Atlandisse ja jälgib kuidas päike veerüpest tõuseb. Pole sellel elukesel tegelikult põrmugi viga. Idiootlik irve, mis enese rahulolust näkku ilmub, tekitab teistes küsimuse, kas tõesti…“

Ega see hommik nüüd päris nii ka välja ei näinud… Kuid pean ütlema, et laev jätab küll suursuguse mulje. Seal pardal peab ohvitseriks õppija saama esimese ettekujutuse merendusest. Samas tundma, kui tähtis on ikkagi seltsimehelikkus (die Kameradschaftlichkeit). Viimane sõna tuletab meile meelde mitte ammuseid aegu, kuid ega tema tähendusel midagi halba olegi. Seltsimehelikkus tähendab oma võitluskaaslaste eest seismist, nende abistamist ja muud positiivset. Saksa armees on see väga olulisel kohal.

“Gorh Fock”-il olles on tähtsal kohal ka kui tulevase mereväeohvitseri pingetaluvus. Päevased teoreetilised õppetunnid vaheldusid koristamise ja vahiga. Ma ei olnud ka oma eelneva 25 eluaastaga nii palju koristanud, kui selle kahe kuu jooksul. Veel pikka aega peale seda ohvitseriks õppimise etappi messingit nähes, otsisin juba lappi ja pastat ning sihiks oli seda läikima nühkida…

Öö oli jaotatud kolme vahiga. Oli torm või tuulevaikus, oldi kui tinasõdur oma postil. Küll tuli ikka seal peale vahti hea uni, seda vaatamata rippmatil magamisele. Muide kõikus mõnusalt lainetusega kaasa ja lasi kehal ja vaimul väga hästi puhata.

Ega meie väljaõpe päris ohutu ka polnud. Üks 20-aastane Saksa noormees hindas teisel päeval teel Vahemere poole oma võimeid üle. Ta tahtis masti otsas saadud käsu kiiresti täide viia, tehes seda kogemuste puudumisel liiga kärsitult ja kukkus umbes 25 meetri kõrguselt laevatekile, saades raskelt vigastada ning suri mõni tund hiljem haiglas. See oli kohutav vaatepilt: Grosssegel (vt pilt ülal pool, nr 13 puri) oli just lahti tehtud ja täis tuules, kui mees libastus ja kaotas tasakaalu. Ta vehkis kätega vastu purje, nagu otsiks võimalust kinnihaaramiseks. Selle laeva viies ohver aastast 1958…

Elu läks edasi ja meie merereiski jätkus. Oli näha selle sajakonna ohvitseriks pürgija erinevaid reageeringuid, kuni keeldumiseni masti otsa ronimast. Keeldumised ka rahuldati. Paar päeva hiljem tuli mul ühel ööl enne tormi ette võtta tee esimese masti kõrgeima raa väliseima tööpositsioonile. Selle positsiooni ülesandeks on ronida sellele samale raale, millele ise kinnitatud oled ning tõmmata suurt blokki raani, et see siis turvaliselt kinnitada. Tasakaaluoskus on siis vägagi nõutud.

Laev kõikus mis kole! Hea, et pime oli, keegi ei saanud märgata mu kahvatuvat nägu… Eestlase uhkus ei lubanud ka sinna minemisest keelduda! Mäletan seda teekonda sinna – umbes 40 meetri – kõrgusesse: süda pekslemas tempoga kui automaadist valangut lastakse, võideldes paar päeva varem nähtuga – tekil algul tõmblevat, siis liikumatut inimkeha ümbritsev punane veri. 

Mu käed olid külmast ja hirmust verd täis paisunud. Oli selline tunne, et sõrmed ei kuula sõna ja ma ei suuda nendega end enam kinni hoida. Ka väsimus tegi oma tööd. Õnneks poole masti peale jõudes suutsin end kontrolli alla saada ja peas vasardas ainult teooriatundides õpitud lause: “Mitte alla vaadata, kõiki liigutusi teha täie rahu ja kindlusega, ühe kinnitusega alati kinnitatuna raa küljes olla ning tööpostile jõudes enese kinnitamine juba mõlema kinnitusega!” Ei oska öeldagi mitu korda ma seda enesele jõudsin korrata, kui olingi kohal ja kinnitatud.

Ma olen ikka pisut uudishimulik ka, vaatasin ikkagi alla… Mu laevuke oli kadunud! Leidsin ta siiski kohe taas, aga mõned head meetrid paremal pool eemal, mõni hetk hiljem oli laevatekk taas minu all – rahutu meri kõigutas laevukest päris uljalt. Siiani mäletan, et laevatekile tagasi jõudes tundsin end kui kahejalaga maa peal. Ei lugenud see miskit, et tuli kuskilt kinni hoida, selleks et üle parda mitte kukkuda. Jah, meri möllas täiega. Sellest ajast peale ei tunne ma tormise mere ees paanilist hirmu. Kuid vanad merekarud ütlevad õigesti: “Veekogude ees tuleb aukartust tunda!”

Selle teadmisega lendasime Antaliast tagasi “koju” Saksamaale. Selja taha olid jäänud Hollandi sadam Den Helden, Prantsusmaa sadamalinn Bourdoux (peab ütlema madrusevorm on seal väga populaarne), Hispaania sadam Cartagena (sealsed naised on ikka kuumaverelised küll ;-), Türgis linn nimega Antalya (kultuurid on ikka erinevad).

Peale tagasi lendu läksin sõjalaevale praktikale. Järgneb alapealkirjaga: “Sõidud, sadamad ja põhjanaabrite norskamine.”

mõned pildid