Meie taasiseseisvumine ei sündinud relvaraginast ega veresaunast, vaid hoopis teistsugusest pinnasest. Inimesed otsustasid seista sirge seljaga, hoida kokku ja uskuda, et muutus on võimalik. See on lugu, kus olud ja inimesed kasvasid üksteisest üle, kuni kujunes teekond vabaduseni.Samas tuleb tõdeda, et iseseisvust ei taastatud vaid laulmisega. Mäletagem inimesi, kes võitlesid selle eest! Meie enda inimesed olid valmis seisma relvituld okupatsiooni vägede vastu. Kõige tuntum sellest Tallinna teletorn.
1980ndate Eesti ühiskond oli surutud halli raami, kus Moskva otsused mõjutasid nii loodust kui ka inimeste igapäevaelu. Kui fosforiidisõda tõi rahva kokku, ei olnud see ainult keskkonnakaitse lugu, vaid ka märk sellest, et inimesed ei lepi enam vaikiva allumisega.
Sellest pinnasest kasvas välja Laulev revolutsioon. Pole juhus, et just laul – meie ühine hingamine läbi laulupeo traditsiooni – sai vastupanuliikumise sümboliks. Kui kümned tuhanded inimesed seadsid end kokku lauluplatsidele või moodustasid inimketi üle Baltikumi, siis oli see hetk, kus ühiskond ise kujunes keskkonnaks, milles muutus võis sündida. Osalesin minagi selles ketis ja tean tänaseni oma seismise asukohta.
Ajateenistus kui riigikaitse üks osa.
(vabandan pildi kvaliteedi pärast)
Oluline oli ka tark otsus minna edasi järjepidevuse teed. Eesti ei kuulutanud ennast uueks riigiks, vaid taastas varem loodud riikluse. See andis rahvusvaheliselt arusaadava ja tugeva aluse, mis aitas samuti kaasa verevalamise vältimisele.
Me ei võidelnud, vaid avasime ukse, mille olemasolu polnud maailmal võimalik eitada.
Eesti taasiseseisvumine oli ime ja loogiline tagajärg
20. augustil 1991, kui Moskvas üritasid vanameelsed putšiga võimu haarata, kasutas Eesti oma võimaluse. Rahva esindajad Toompeal tegid otsuse, mis oli küpsenud juba aastaid. Rahvas ise kaitses teletorni ja sümboolseid paiku, kuid see kaitse ei olnud sõjaline. See oli eelkõige moraalne. Ja see osutus tugevamaks kui tankid. Mäletan seda hetke ja seda haamri lööki. Kell 23:02.
Mõne päeva pärast tunnustas Island meie iseseisvust. Teised riigid tulid peagi järgi. Eesti rahvas oli valinud tee, mis viis tagasi vabadusse ilma ohvrite hinnata, mida paljud teised rahvad oma vabanemisel kandsid.
Taasiseseisvumine oli ühtaegu ime ja loogiline tagajärg. Ime, sest kõik võinuks minna ka teisiti. Ja loogiline, sest keskkond – nii looduslik, poliitiline kui ka kultuuriline – oli selleks hetkeks küps. Inimesed, kes selles keskkonnas elasid, tegid oma valikud ja astusid sammud, mis sõlmisid lahtised otsad väärikalt kokku.
See on põhjus, miks taasiseseisvuse päev ei ole ainult poliitiline mälestuspäev, vaid ka meeldetuletus: muutus sünnib alati keskkonna ja inimeste koosmõjust. Kui on olemas usaldus ja tahe, siis sünnib ka tee, mida mööda edasi minna.
Täna saame täie kindlusega öelda: Eestil vedas, et meie tee oli veretu ja rahumeelne. Täna näeme, et mitte igal rahval pole sellist keskkonda. Ukraina on pidanud oma vabaduse eest seisma hoopis teistsugustes oludes. Seal nõuab iseseisvuse hoidmine üüratuid ohvreid.See paneb meid veel enam väärtustama rahu ja üksmeelt, milles meie vabadus kasvas.
Kaitseväelaste töö on hoida kaitsevõime taset!
(vabandan pildi halva kvaliteedi pärast)
Head taasiseseisvuspäeva. Elagu vaba Eesti!
Lisa kommentaar