Raplamaal, nagu paljudes teisteski Eesti paikades, kogevad inimesed üha sagedamini, et lähedal asunud teenused on kadunud või kolinud kaugemale. Kui postkontor sulgub, ühistransport hõreneb või kohaliku arsti aegadele tekib mitme nädalane järjekord, jääb inimestel õigustatud küsimus: kas me lihtsalt harjume kadumisega?

Me räägime tihti just tagajärgedest, et „ühistransporti pole“, „teenus koliti linna“, „pole arste“. Aga vähem räägime sellest, mis neid protsesse käivitab. Teenuste kadu ei ole ainult majanduslik või demograafiline paratamatus, vaid sageli ka poliitiliste ja haldusotsuste tulemus. Kui riiklik või regionaalne planeerimine seab eesmärgiks efektiivsuse keskuste kaudu, jäävadki äärealad mõistmise ja tähelepanuta. Ent kui efektiivsus tähendab inimese jaoks kahte ja rohkemgi lisatundi päevas liikumisele või terviseprobleemi hilist diagnoosimist, pole see enam neutraalne logistiline lahendus, vaid ühiskondliku hapruse allikas.

Minu arvates on Eestis viimasel kümnendil levinud arusaam, et „väiksed kohad on kaduv nähtus“ ja kes sinna ise kolib, peab ka ise omadega hakkama saama: ise oled selle elukoha valinud! Osaliselt võib see ka paika pidada, sest eks „iga talu kõrvale“ ei ole võimalik kooli ehitada“. Sellest kujuneb isetäituv ettekuulutus, sest keskendutakse „paratamatusele“, aga mitte lahenduste otsimisele ja katsetamisele. Kui kaob usk, et väikeses kohas saab hästi elada, ei investeerita enam ei teenustesse, inimestesse ega usaldusse. Aga kas see on tõesti vältimatu?

Me kipume unustama, et targal tegutsemisel on siiski võimalik äärealad ühendada omavalitsuse ühiselt toimivaks tervikuks. Põhjamaades, kus teatud piirkonnad on samuti hõredalt asustatud ja ilmastikuolud keerulised, ei ole kogukondade hoidmist unustatud. Näiteks Rootsis ja Norras on teatud avalike teenuste kättesaadavus seadusega tagatud. Seda mitte turupõhiselt, vaid kogukonnakeskselt. See tähendab, et lasteaed, esmatasandi arstiabi või raamatukogu võib toimida ka väiksemas asulas, sest selle olemasolu on ühiskondlik prioriteet, mitte äriline kaalutlus.

rohkem rahvast teenust soovib, seda tugevam on signaali annab see pakkujale. tingimusi kohaliku ettevõtluse ja töökohtade loomisele (kerge öelda, väga väljakutsuv teostada), aga selle tulemina on rohkem elu ja liikumist ning sellega rohkem teenuseid suudetakse ka hoida.

TEISEKS: Sügavam töö ehk strateegiline ja süsteemne lähenemine.
Tuleb endilt küsida: miks teenused kaovad? Kellele ja kuhu on areng suunatud? Kas meil on plaan, mis vastab tänastele vajadustele? Kas Rapla on vallakeskus ainult nime poolest? Kus on meie valla tõmbekeskused vallaüleselt? Kui palju neid peaks olema, et neid jätkusuutlikult tõmbekeskustena arendada? Kuidas toetada väiksemaid asulaid nii, et need ei vajuks ääremaastumisse? Millisel tasemel teenuseid me tahame hoida vallakeskuses, tõmbekeskustes ja külades? Kuidas ühendada neid ja üldse hajaasustuspiirkondi tagamaks teenuste kättesaadavus?

Tugev ja usutav lugu Raplast (ja mitte ainult), mitte ainult statistikas, vaid inimeste elutundes. Kui me ei suuda Raplat atraktiivseks mõelda oma inimeste jaoks, ei tee seda keegi teine. Me peame olema valmis „pika vaatega mõtteviisiks“, sest arenguvõti ei ole üks uus plats ega renoveeritud hoone, vaid lahti mõtestatud protsess ning järjepidev töö selles suunas, et tagada elu toimimine igas valla nurgas. Me peame oskama oma kodukanti turundada, sest jätkusuutliku arengu tagavad nii meie endi jäämine oma kodukohta, uute tulemine kui ka atraktiivsete teenuste pakkumine külastajatele. Kõik omavalitsused on omavahel konkurendid nii nagu ükskõik millises ärisegmendis on seda ka ettevõtted.

EHK SIIS, kui julgeme vaadata kiireloomulistest üksiklahendustest sügavamale, teha koostööd ja investeerida aeganõudvamale strateegilisele lähenemisele, siis ei ole teenuste kadumine paratamatus, vaid valik, mida saame vältida. Lihtsalt me ise ei tohi probleemseid olukordi pidada paratamatuteks.