See küsimus tõstatub aeg-ajalt ikka ja jälle. Vahel otse, vahel kaude, vahel pisut vindiselt, aga siiski julgelt. Hindan kõrgelt inimeses julgust küsida ka neid küsimusi, mida tihti peljatakse, eriti kui seda tehakse väärikalt. Kindlasti ei võta ma seda solvanguna. Vastupidi, olen tänulik! Nagu näiteks olen seda „Rapla melu“ õhtuprogrammil kohatud lõbusale, viisakale härrasmehele, kelle küsimus pani mind mõtlema…

Paljudele seostub sõjaväeline taust eelkõige range korra, käsuliini ja vähese paindlikkusega. Kui selline mulje jääb, siis see on kahetsusväärne ja väär. Pigem peegeldab see nõukogudeaja kuvandit kui tänast läänelikku juhtimiskultuuri. Minu militaarharidus pärineb Saksamaalt ja põhineb ülesandele orienteeritud, kaasaval juhtimisstiilil: juht ei dikteeri, vaid loob selguse, toetab ning kaasab meeskonna ühise eesmärgi täitmisse. 

Juhtimine on usalduse küsimus. See kasvab seestpoolt: lastetoast, väärtustest ja sellest, kuidas inimene inimeseks on kasvanud.“

Minu kasvamine ei piirdu ainult militaarse kogemusega. Enne kaitseväge juhtisin eraettevõtte piirkondlikku üksust Lõuna-Eestis, kasvatades meeskonna nullist veerandsaja inimeseni. Muuhulgas olen lõpetanud juhtimiscoach’i koolituse ja läbinud kümneid tsiviilkursusi haldusest kriisijuhtimiseni. Ma olen kogenud, et mu tugevus peitub võimes hoida inimestega kontakti, leida selgust keerulistes olukordades ja luua koostööks soodne keskkond. Mõistan väga selgelt meeskonnatöö olulisust.

Teenistus mereväes andis mulle teadmisi ka kriisijuhtimisest ja õpetas nägema kaugemale silmapiirist, nii otseses kui kaudses tähenduses. Meeskonna hoidmine keerulistes olukordades, strateegilise mõtlemise rakendamine igapäevaotsustes ning vastutuse võtmine on oskused, mis ei jää koos mundriga minevikku, vaid elavad edasi inimese juhtimisstiilis.

Kohalik juhtimine ei vaja sõjalist distsipliini, küll aga vajab see selgust, koostööd ja julgust keeruliste teemadega tegelemiseks. Juhtimisest saab väärtus siis, kui see sünnib läbi kuulamise, märkamiste ja usalduse, nii inimeste kui protsesside puhul. Niimõnigi kord tuleb vastu võtta otsuseid, millele ei järgne aplaus, vaid vaikust ja just see võibki olla vastutuseks… Samas julgus võtta vastu ka valusaid või ebapopulaarseid otsuseid on osa juhtimisest ja sellega kaasnevast vastutusest. Nagu pereski tuleb vahel teha valikuid, mis ei meeldi kõigile, ent on vajalikud kaitseks või edasiliikumiseks.

Kriisideks valmisolek ei teki iseenesest, seda tuleb teadlikult arendada. Just see võib ühel päeval päästa elu, ka sinu või su lähedaste oma.

Omavalitsus ei saa olla pelgalt kontor ja eelarve. Ta peab olema justkui kaitsekiht oma inimeste ümber: nähtamatu, aga toimiv. See nõuab teadlikkust, usaldust ja pingutust kõikise poolt ja seda nii linnas kui hajaasustuses.

Mul on olnud au juhtida meeskondi merel ja maal, ettevõtluses ja kaitseväes, kokku üle 30 aasta. Täna tunnen, et minu roll on tuua need kogemused koju. Mitte selleks, et õpetada ja näpuga näidata, vaid selleks, et seda kõike teha koos. Muidugi olen ka mina ekslik, see käib vastutuse ja otsustamisega kaasas. Aga just see, kuidas pärast eksimust edasi minna – seda märgata, tunnistada ja õppida – on see, mis teeb juhtimisest usaldusväärse suhte, mitte pelgalt rolli. 

Avatud, vastutustundlik ja tulevikku vaatav omavalitsus ei vaja ideaalset inimest. Ma arvan, et vajatakse inimest, kes suudab hoida tasakaalu selguse ja inimlikkuse vahel. Ja üleüldse, kes on “ideaalne inimene”?

MIDA ARVAD SINA? Ma olen ette tänulik kui avaldad sellel teemal oma arvamust ja kutsud kaasa mõtlema ka teisi, jagades seda artiklit.